Raamatu "Teejuht võrgumeediasse" toorik.
Kirjutatud aastatel 1995-1996.
Ilmunud "Ilmamaa" kirjastuselt.
Francis Fukuyama poolt lubatud ajaloo lõpu saabumiseni läheb paljude arvates veel aega. Messianistide julgustamiseks võib aga kinnitada järgmist: varsti on lõpp käes geograafial sellisena, nagu me seda tundma oleme harjunud - nimelt inimtegevuse organiseerumisel esmajärjekorras asukoha järgi.
On tohutu vahe, kas elada ja töötada San Franciscos, Tallinnas, Kaasanis või Otepääl. Majanduses, poliitikas ja ühiskondlikes suhetes määrab kõike füüsilist lähedalolekut nõudev kommunikatsioon, silmast silma jutuajamised ja muud otsekontaktid. Kommunikatsioon üksteisest kaugel elavate inimeste vahel on keeruline, piiratud ja kallis. Raamatute, artiklite ja filmide hankimine Kongressi raamatukogust või South Walesis asuvalt firmalt on parimal juhul aeganõudev ettevõtmine.
Uue aastatuhande lävel on maailm, täpsemalt öeldes selle rikkam osa koos Eesti Vabariigiga tõepoolest muutumas Marshall McLuhani ettekuulutatud globaalseks külaks. Senised valdavad massikommunikatsioonikanalid televisioon, raadio ja trükiajakirjandus on teinud maailmast ainult globaalse loomaaia, kus diivanil losutav külastaja saab läbi klaasseina teiste tegemisi piiluda.
Abitu televiisorivaataja võib oma kaugjuhtimispulti plõksutada niipalju kui tahab, tal ei ole mingit lootust etteantud paarikümne kanali barjäärist välja murda. Sealne informatsioon koosneb suures osas niikunii shokolaadi, autode ja pesupulbri ostmisele õhutamisest.
Viimaste kümnendite jooksul kasutusel olnud meediavahendite abil on mõeldamatu teavitada maailma omalt poolt värskete kodu-uudistega või väljendada isiklikku nördimust valitsuse pensionipoliitika ehk üRO Bosnia-fiasko teemal. Pea lootusetu on saata kiirteade korraga paarikümnele kollegile või endistele klassikaaslastele; üheainsagi taksonumbri leidmine ja väljavalimine on tihtipeale üpris ebamugav protseduur.
Arvutitehnoloogia üks üllatavamaid efekte on uue meedia sünd, mis lubab diivaniloomal omaenda teateid, soove ja arvamusi suurema või väiksema agressiivsusega levitada neile, kes antud teema vastu huvi tunnevad, eeldusel, et viimastel on arvuti ja võrgumeedia otsik kodus olemas. Samas lubab interaktiivne meedia mitmeid elementaarseid igapäevatoiminguid nagu takso, pizza või tapeedi tellimine tunduvalt lihtsustada, kuid jällegi eeldusel, et teenuseid osutavad firmad on ka ise võrguga seotud: hetkel pole see üldjuhul muidugi nii, kuid paari lähema aasta jooksul muutub võrguside paratamatuseks. Potentsiaalse võrgu-klientuuri kasvades ei jää taksofirmadel varsti enam muud üle, kui endalegi vastav süsteem üles seada.
ühiskonna jaoks on võrkude peamine revolutsioneeriv efekt grupikommunikatsiooni sünd ja füüsilise eraldatuse barjääride mahakiskumine. Arvutivõrgus töötaja jaoks ei ole olulist vahet, asub ta füüsiliselt Tallinnas, Võrus või San Franciscos.
Küllaminek on sageli keeruline, kallis ja aeganõudev rituaal. Helistamine, kirjutamine ja faksimine on samuti seotud erisuguste rangete normidega ning parimagi tahtmise korral ei saa oma juttu rääkida rohkem kui paarile-kolmele inimesele korraga. Suuremat kuulajaskonda ei õnnestu kokku saada muidu, kui mõne meediamoguli või lehetoimetaja range selektsiooni diktaadi all, kusjuures kogu protsess võtab üüratult kaua aega. Võimalused grupikommunikatsiooniks peaaegu puuduvad, rippudes suuresti ära füüsilise kontakti võimalusest, s.o. geograafiast. Sestap peab iga lihtlabane kontor organiseerima oma inimesed tööle külg-külje kõrval asuvatesse boksidesse, kus nad tekkivaid probleeme omavahel hõikudes arutada saavad ning kaustikud suuremate raskusteta laualt lauale rändavad.
Võrgu kaudu saab igaüks saata edasi mistahes tekste, helisid või pilte, ja seda tohututes mahtudes. Materjale saab ühe käeliigutusega levitada korraga tuhandetele inimestele, võimaldades interaktiivset massi(grupi)kommunikatsiooni. Viimasest tulenevad paljud arvutivõrgu võlud ja hirmud: oma teadete hulkadesse saatmiseks piisab pika võrguaadresside nimekirja hankimisest, teate saatmine kogu nimekirjale käib paari klahvivajutusega. Võrguühiskonnal on olemas hulk meetodeid, kuidas ennast ülearu agressiivsete nn. võrgu-kuritarvitajate vastu kaitsta, alates võrgu-kambakast patustanu arvutipostkasti ummistamiseks kuni süüdlase võrguühenduse kinnipanekuni, mis toob kaasa kuritarvitaja sulgemise võrguvälisesse füüsilisse maailma.
Võrke ei kasutatata mitte ainult teiste inimestega kommunikeerumiseks: ehk veel olulisem on võimalus kasutada teistes arvutites olevaid, avalikkusele või teatud grupile kättesaadavaks tehtud andmebaase, pilte ja tekste. Niinimetatud World Wide Web-i (WWW) abil on imelihtne siitsamast Tallinnast uurida kas Tartu või mõne USA ülikooli kataloogi, tõmmata endale artikleid viimasest Time'st, lugeda värskeid Eesti uudiseid enne, kui keegi neid raadiost ette lugeda jõuab, imeda oma koduarvutisse muusikat ja pildimaterjali. üpris lihtne on muuta suvalist kodus kirjutatud juttu või värskeid puhkusefotosid üldsusele kättesaadavaks; palju keerulisem on meelitada kedagi seda kõike vaatama. Kel võrku ühendatud masin käepärast, võib vaadata näiteks Singer Vingeri nn. WWW-kodulehekülge, kus kõik Singer Vingeri laulud täiesti kuulataval kujul tasuta kättesaadavad: www.cs.ut.ee/~aldo/singer-vinger. Seejuures pole mistahes teksti, pildi või laulu endale tõmbamiseks vaja teha muud kui arvuti-hiirega menüüs vajalikule pealkirjale osutada ning seejärel hiireklahvile vajutada.
``Medium is the message'', kirjutas Marshall McLuhan ajal, kui arvutikommunikatsioonid olid veel tundmatu maa. See kuulus konstanteering kehtib kõrvalekaldumatult interaktiivse meedia jaoks. Võrgus väljakujunenud inimestevaheline suhtlusstiil on radikaalselt erinev vanast heast kirja või faksiteate kirjutamise konventsioonist. Arvutivõrgu kaudu on pea igasuguseid teateid igas mõttes palju lihtsam saata; pole juhus, et ebaproportsionaalselt populaarne on arvutikommunikatsioon suhtlemisraskuste käes vaevlevate põhjamaalaste seas.
Hooletu informaalse stiili ja rohke tsiteerimise juurde kuulub isklikes võrgukirjades veel teatud lühendi-sõnavara kasutamine. Igapäevaselt kasutatakse lühendeid BTW (by the way; muuseas), FYI (for your information; teadmiseks), AFAIK (as far as I know; minu teada), ASAP (as soon as possible; niipea kui võimalik), IMHO (in my humble opinion; minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt). Oma arvamuse ja meeleolu väljendamiseks on kombeks kasutada tekstis väikesi kirjavahemärkidest moodustatud nägusid: rõõmus nägu :-), kuri nägu :-(, silma pilgutav nägu ;-), hirmunud nägu 8-( ja veel paarkümmend variatsiooni on kujunenud standardiks.
Samuti ei tööta võrgumeedias klassikaline pesupulbri reklaamimise nõks: film korraks kinni panna ja paarikümne sekundi jooksul tõrvalind ingliks moondada. Võrgureklaam toimib pigem telefoniraamatu ja Ekspress Hotline'i põhimõttel: kusagil võrguarvutis asuvast firmade kataloogist otsib huviline välja vajalikku kraami pakkuvate ettevõtete loetelu ja seejärel on juba iga firma enda asi, et kui kaunilt ja usaldusväärselt ta oma pulbrit kiidab -- keegi ei keela ühelgi firmal lisamast kataloogi kiidujuttu ja kiidumuusikat, aga keegi ei sunni ka tarbijat/vaatajat firma ilupiltidesse üldse süvenema.
Muidugi on sigarettide tootjal võimalik arvutikataloogi-koostaja kinni maksta, et see sissejuhatavatel lehekülgedel teataks muuhulgas: ``Käes on Rumba aeg''. Võrgus ilmuvad ajalehed müüvad paljuloetavat pinda reklaamiks sarnaselt paberajalehtedele; erinevuseks on võimalus siduda reklaamnupud hiireklõpsu abil kättesaadavate kiidujuttudega.
Käimasolev kommunikatsiooni-revolutsioon ei ole enamikes kodudes näha. Kõrgekvaliteediline arvutiside on esialgu levinud peamiselt suuremates firmades ja akadeemilistes asutustes. Siiski, igaüks, kes jaksab endale arvuti osta ja kellel telefon kodus, saab juba praegu siinsamas Eestis ennast mõõduka tasu eest eest ülemaailmsesse arvutikommunikatsioonivõrku lülitada. Odavamat sorti lülitus piirab ainult saadavate ja saadetavate teadete mahtu ja kiirust, kuid üldprintsiibid jäävad samaks kui ülikoolide ja suurfirmade võimsates süsteemides.
ülemaailmne arvutivõrk internet on algselt välja kasvanud USA kaitseministeeriumi võrgust Arpanet, mille projekteerimisel peeti silmas vastupidavust tuumalöögile: kui suur osa arvuteid võrgust välja langevad ning osa ühenduskaableid vms puruneb, suudab ülejäänud osa võrgust tänu detsentrialiseeritud struktuurile edasi funktisoneerida. Internetil ei ole omanikku. Ei ole avalikku ega salajast keskmasinat, mis kõike juhiks. Internet funktsioneerib tänu paljude sõltumatute asjast huvitatud gruppide omavahelisele kokkuleppele aktsepteerida teatud ühiseid standardeid.
Tehniliselt ei ole arvutivõrk midagi muud kui hulk omavahel juhtmete, valguskaablite või satelliitsidega ühendatud arvuteid: ühest arvutist saab suvalisse teise saata või teisest endale tõmmata kirjutisi, digitaalselt kodeeritud helisid, pilte või filme. Taolised saadetised rändavad oma teel tavaliselt läbi suure hulga vahepealsete arvutite. Odavate ja aeglaste liinidega ühendatud võrgusoppi võib teade reisida rohkem kui päeva, kuid interneti arvutite põhimassi jaoks jõuavad teated kohale praktiliselt momentaalselt, kiiremini kui ükski faks.
Võrguside kvalitatiivne ülekaal faksimasinast seisneb peamiselt kolmes asjaolus:
(1) Kui faks annab välja paberilehe, mida peale lugemise ja modifitseerimata edasisaatmise on millekski muuks kaunis raske kasutada, siis võrgus saadetavad teated on standardsed arvutifailid, mida igaüks saab soovi korral arvutikettale salvestada, tekstiredaktoriga ümber teha, edasi saata jne. Kerge vaevaga saab saata digitaalseks kodeeritud helijuppe, pilte või isegi filme.
(2) Arvutivõrkudes on reeglina võimalik edastada väga palju suuremaid tekstimahte kui seda võimaldab faks. Terve raamatutäie teksti edasisaatmine on sama mugav kui ühe väikese kirjakese saatmine ja ei võta ka arvuti jaoks kuigipalju aega.
(3) ühendused masinate vahel on organiseeritud mugavalt ja lihtsalt. ühe käeliigutusega võib saata oma teate tuhandetele inimestele maailma eri nurkades, kusjuures ei pruugi sugugi teada, kus need inimesed ja masinad füüsiliselt asuvad. Vajaduse korral võib arvuti ise teiste arvutitega kontakti võtta, nende andmebaasidest vajalikku otsida ja endale tõmmata. Ka ei maksa kasutajale oma teate saatmine paljudele inimestele korraga reeglina rohkem kui saatmine üheleainsale inimesele. ülikoolide töötajad saavad võrguühendust reeglina üldse tasuta kasutada, kusjuures nende poolt saadetud ja saadud teadete mahud on praktiliselt piiramatud.
Paljude inimeste jaoks muutub võrk, võrgus suhtlemine ja n.ö võrgus elamine kergesti narkootiliseks vajaduseks. Olles vahel pikemaid perioode suhelnud ja tegutsenud peamiselt võrgu kaudu, hakkavad võrguväline igapäevaelu, tänav, trammid ja füüsilised kolleegid vahel tunduma ebareaalse, tähtsusetu ja kunstliku taustana tõelisele maailmale, mille moodustab võrk.
Virtuaalne reaalsus ja küberruum on kaks ebamäärast ja ülepingutatud kõlaga sõna, mis hõljuvad kusagil selliste x-asjade keskel nagu Beavis-Butthead, reiv, LSD ning lipsustatud innuka näoga ekraanivanamehed, kelle peamine eesmärk on oma firma (Nintendo, Sony, Sorbonne, Stanford, MIT, ETV vms.) maitsetu üleskiitmine või hoopis TTü õppejõudude õigustatud vaesus-kaebused.
Kes pole seni tehnilisse tähendusse süüvinud, sellele teadmiseks: virtuaalse reaalsuse all mõeldakse arvuti poolt simuleeritud reaalsust. Hääd programmid ja korralik masin jaksavad ekraanile manada üsna realistliku ja ruumilisena näiva filmi, kus inimfiguurid trambivad ringi ja teevad nägusid võidu dinosauruste, hävituslennukite ja terminaatori-taoliste olevustega. Kõik nähtav pole seejuures lihtsalt vendade Lumi`ere'ide sajandivahetuse imepatent ``liikuvad pildid", mis vändaga kaamera abil värskes õhus üles võetakse, vaid arvutiprogrammi poolt iseseisvalt joonistatud ülirealistlik nö. multifilm.
Virtuaalse reaalsuse nimi ja mõte seisneb peamiselt selles üllatavas asjaolus, et arvutikasutaja saab arvutijoonistatud maailmas aktiivselt osaleda ning suhelda, näidates kõndimissuunda, sihtides püstolit, vajutades hiirega ühele või teisele ekraaniobjektile vms. Arvuti võtab kasutaja tegevuse käigu pealt arvesse ning simuleerib tegelikku ehk kujutletavat maailma, kus tegevus parasjagu toimub; tulemuseks on midagi, mida võiks nimetada interaktiivseks filmiks. Iga vaataja saab seal ise ringi liikuda ja tegutseda, muutudes sellega üheks osaliseks.
Taolised mängud ja koduarvutitel töötavad simulaatorid on juba mõnda aega olemas olnud. Esimestena ilmusid turule ainult juttu produtseerivad nö muinasjutu-simulaatorid: simuleeritud maailmas ühest kohast teise liikudes ja omaette tegutsedes (trükkides näiteks: mine vasakule, vaata ringi, võta lamp, ütle ``ohoo!'') sai simulaatoriga mängija vastuseks pikki kirjeldusi kohtadest, kuhu ta on saabunud ja tegevusest, mis parasjagu temaga ja tema ümber toimub.
Virtuaalseks reaalsuseks hakati simulaatoreid kutsuma alles hiljuti, kui masinad muutusid nõnda kiireteks, et neist mitte ainult teksti, vaid tõepoolest juba pisut realistlikku liikuvat pilti suudeti välja pigistada. Harilikel praegusaegsetel arvutitel töötavad ilusti suured ja keerulised simulatsiooni-mängud, mis väikestele poistele või muudele mänguhulludele muutuvad kergesti elu põhisisuks. Kui lapsed arvuti juurest ära aetakse, hakkavad nad autode ja nukkudega põrandal mängult arvutimänge mängima. Edu või ebaedu nädalatepikkuses simuleeritud sõjas määrab mänguhullu hingelise seisundi. Pidevad lüüasaamised üle jõu raskeks reguleeritud totaalsust taotlevas mängus võivad mängumaniakist täismehe viia lõpuks suitsiidini.
Virtuaalset reaalsust parandab oluliselt muu reaalsuse ajutine väljalülitamine. Sestap toodetakse, uuritakse ja müüakse kiivreid, mis võimaldavad pähepanijale kahe väikese prilliklaasitaolise kuvari abil õiget ruumilist pilti näidata, ning kuhu muu päevavalgus enam ei paista. Kõrvadele tasub suruda kõrvaklapid, sest igasugu häälte tegemine ja taustmuusika mängimine on arvuti jaoks hulga lihtsam kui vaataja poolt juhitava realistliku filmi ettemängimine. Suurema loomulikkuse jaoks võib osta kinda, milles olevad sensorid ja tagasiside aparaadid lubavad nö. päriselt katsuda, hoida ja tõugata virtuaalselt reaalseid asjandusi.
Esialgu on see ``päris'' ümbritsev-ruumiline virtuaalsus tehniliselt siiski üsna mannetu, eriti kui võrrelda olemasolevat tehnoloogiat arvutitootjate suurejooneliste lubadustega. Pole kahtlust, et praegune arvutikiiruste iga-astane kahekordistumine viib virtuaalse reaalsuse realistlikkust samas tempos edasi. Paratamatult jääb aga hulk teemasid, asjaolusid ja tegevusi, mida ei suuda ettekujutatavas tulevikus simuleerida ükski masin. Kuidas oleks näiteks inimeste simuleerimisega koos kõigi nende tavamõistuse ja vestlusoskusega? Tõeline virtuaalne reaalsus sisaldaks ühe komponendina ka tõelist tehisintellekti, selleks aga mingeid lootusekiiri vähemalt lähitulevikuks ei ole.
Kalleimad ja parimad virtuaalse reaalsuse aparaadid on praegu kahtlemata päris sõjardite lennukisimulaatorid. Lahesõja pommirünnakud ei jätnud suurejoonelise arvutimängu muljet mitte ainult tsenseeritud CNN-i tänulikule vaatajale, vaid esmajoones just pilootidele, kes olid äravahetamiseni sarnaseid lende oma simulaatoritel päevade kaupa läbi elanud.
``Küberruum'' tähendab midagi palju rohkemat ja samas palju vähemat kui ``virtuaalne reaalsus". Küberruumi, Cyber Space, võttis oma kultusromaanis ``Neuromancer'' tarvitusele Cyberpunki isa William Gibson, kuna talle olla meeldinud selle sõna kõla ja liidetud komponentide amorfsus. Sestap kasutataksegi ``küberruumi'' nüüd häbenemata pea kogu arvutiasjanduse, iseäranis aga arvutivõrkude kohta, mis ju lõpuks tõepoolest olemas on ja omamoodi küberruumi ka moodustavad.
Gibsoni originaaltähenduse järgi oli küberruum niisugune virtuaalne reaalsus, kuhu enam kübetki ``päris reaalsust'' järele ei jäänud. Maailm, kus absoluutselt kogu inimtaju oli arvuti poolt genereeritud: nähtav, kuuldav, aistitav, kombatav reaalsus oli lõpuni virtuaalne. Mis oleks aimatavas tulevikus ehk isegi teostatav. Või mis on juba praegu nii -- Descartes'i deemon ongi ehk oma juhtmed mulle kõrva riputanud, igavesest ajast igavesti? Kes teab. Juba sajanditetagune skeptikust idealist Berkeley oli tõeline küberruumi fänn, kirjutades pikki artikleid sellest, kuidas nägemistaju on illusoorne ja kuidas ei maksaks kõike tunnetatavat ning harjumuspärast puhta kullana võtta.
Tõepoolest, paljud hallutsinogeene manustanud inimesed väidavad, et üks eredamaid hallutsineerimiselamuse tagajärgi olevat arusaamine inimaju võimest simuleerida kogu aistitavat reaalsust. Hallutsinatsioonid, milles sageli on tegemist heade tuttavatega, kes kuskilt välja jalutavad ja pisut juttu puhuvad, võivad olla samavõrra realistlikud kui igapäevane kaine ja rohuvaba elu. Täiesti puudub see eriline unenäo-kvaliteet, kus mingitpidi on tunnetatav, et tegu on siiski ainult unega. Hallutsineerijale paistab kõik nii selge ja reaalne kui veel olla saab. Hallutsinogeenide manustamise järel on asjaosalistel algul sageli arvamus, et rohud seekord lihtsalt ei mõju, sest midagi erilist ei juhtu: päriselt elab asjaomane aga juba keset intensiivseid hallutsinatsioone, kus ei puudu inimesesuurused mootorratturiprillidega mesilased, kes kännu otsas istudes möödakäijale sõbralikult mett pakuvad, millel aga ootamatult kõva puukõdu maik on.
Teadaolev ja paratamatu asjaolu, et inimene suudab reaalsusest tajuda ainult üksikuid fragmente (Darwinit järgides parasjagu neid, mis sattusid olema ahvikarja ellujäämiseks kasulikud) ning et tunnetatav taju on ajustruktuuride poolt silmade, nina jms närviimplusside segasest toormaterjalist tundmatuseni moonutatult, korrastatult ja tsenseeritult kokku klopsitud, on vaid asja üks külg.
Teine külg ümbritseva igapäevamaailma virtuaalses ja küberlikus olemises on aistitava reaalsuse tegelik adumine. See päris reaalsus on meie jaoks nii kui nii märkide lõpmatult keeruline maailm, kus sümboliseeruvad müüdid ja uuesti märgid, ning kust materiaalne aluspõhi on tõrjutud peaaegu sama kaugele kui Gibsoni Neuromanceris.
Võtame kõige igapäevasema, näiliselt kõige praktilisema ja maalähedasema asja nagu paar pikki pükse. Kes kannaks või ostaks lihtsalt pükse? Igaüks sadadest püksitüüpidest on esmajoones seotud sümbolite ja müütide, aga mitte jalgade ega isegi mitte abstraktse elegantsi või vanakreekaliku ürgilu-ideaaliga. Vaatame näiteks teksaseid. Teatavasti saab osta Levis'eid, Diesel'e, Lee'sid, veel paari tuntut ning paljusid kalleid või odavaid vähemtuntud firmade toodangut. Tarbijakaitsjate õilsad testid näitavad selgelt, et seost hinnal ja kvaliteedil (vastupidavus, mugavus, elegants jms) ei ole. Ostes paari teksaseid, ostame reeglina pigem selle konkreetse püksipaari firma ja margi image, märgid ning müüdid. Vastupidi Ameerikale on Euroopas Diesel olnud rohkem in kui Levi's. Diesel on kallim kui kõik teised tuntud standardmargid, aga eksib see, kes arvab, et Diesel'it ostes ostetakse teda rahaga edvistamiseks: reeglina mitte, hind on lihtsalt Diesel'i euro image'i üks, kuid mitte peamine komponent, üks erisus Levi'de autentsuse imagest.
Eesti-taolises industriaalühiskonnas katab igapäevakultuuri sümbolite ja mütoloogia maailma lisaks veel vähemalt üks simulatsiooni- ehk virtualiseerimistasand: trükisõna ja elektrooniline meedia. Peetakse üsna harilikuks, et inimene kulutab suure osa ärkvelolekuajast televiisorivaatamisele ning et 'Tahmanäo' ja 'Rikaste ning rasedate' lõputud seiklused, mitte aga paramatatu löntsimine tualetti või poodi piima ja leiva järele on üksildastele pensionäridele elu tõeline sisu.
Varaküpsete noorukite jaoks ettevalmistatud mütoloogia, sümbolite ja müütide üks fundamentaalseid teateid on tihtilugu ikka seesama müüt teksastest. Salmonite maailm on segapudi Toyotast, turvameestest ja Diroli nätsureklaamist.
Jean Baudrillard'i järgi on reaalsuse definitsiooniks kujunenud ``see, mida saab reprodutseerida'' või isegi ``see, mis juba on reprodutseeritud''. Reaalsus on sisenenud hüperreaalsusse ja muutunud puhtaks simulatsiooniks, kultuur transformeerib reaalsuse tühjaks iseennast-peegeldavaks märgiks. Niisuguse vaatenurga keskmes seisab Baudrillard'il simuleerimistasandite mõiste. Esimesel tasandil on märk alusreaalsuse refleksioon. Järgevatel tasanditel muutub märk reaalsust maskeerivaks ehk moonutavaks objektiks, seejärel asub ta kogu reaalsuse olemasolu maskeerima ning lõpuks kaotab märk igasuguse kontakti alusreaalsusega ja alustab iseseisvat elu endaloodud ennastsimuleerivas maailmas.
Berkeley'l on mingitpidi õigus. Arvutite ja elektroonilise meedia lõplik kokkusulamine inimest ümbritsevaks interaktiivseks küberruumiks ehk ei olekski nii radikaalne revolutsioon kui see esmapilgul paista võib. Reaalsus on juba ammu mitmekihiline simuleering, kust maakarva pärispõhja harvi väljaulatumisi keegi niikuinii suuremat tähele ei pane.
Steve Mann on Massachusettsi tehnikaülikooli meedialabori 32-aastane doktorand. Enamiku päevast kõnnib Steve ringi spetsiaalse arvutikuvarit sisaldava visiiri ning sellega ühendatud videokaameraga. Tegelik elu küborgi nahas on tema uurimistöö oluliseks komponendiks.
Steve näeb ainult oma silme ees rippuvale kahele väikesele arvutiekraanile saadetud värvilist stereopilti. Enamik aega tuleb pilt otse pähe kinnitatud videokaameratest, ning Steve saab oma varustusega linnas igapäevast elu elada. Prillkuvarite ja kaamera küljes on lisaks veel võimsa raadioühenduse abil internetti ühendatud arvuti.
Selle kaudu saab Steve kohvikusabas igavuse peletamiseks ajalehti, televiisorit ja muusikat kuulata-vaadata, portatiivse klaviatuuri kaudu tööd teha ning teiste võrgukasutajatega suhelda. Enda poolt nähtava saab ta ka suunata teistele nägemiseks. Arvutipildi saab kaamerast tuleva reaalsuse-pildi sisse monteerida. Samuti saab arvuti kaamerast tulevat pilti reaalajas töödelda, suurendades soovi korral näiteks kontrastsust, muutes tumedust/heledust ja märkides ära erilist huvi pakkuvaid objekte. Steve on proovinud elada peegelpildina pööratud, negatiiviks muundatud ja viltu keeratud maailmas.
Ajal, mil valitsus, politsei ja korporatsioonid kasutavad üha laialdasemalt väikesi odavaid statsionaarseid jälgimiskaameraid, saab lihtinimene oma kantava kaameraga neile n-ö tagasi teha, arvab Steve Mann. Avalikult kantav pisikaamera dokumenteerib ametnike omavoli ja kuritarvitusi, sundides neid seega viisakalt kätuma. Kaamerakandja saab ohu korral saata kiire hädasignaali, ning isegi aparatuuri rikkumise korral saab kandja asukoha tuvastada arvutisse salvestatud videopilti üle vaadates.
Kui kõik nähtu kogu aeg arvutisse salvestada, ja tehnoloogia seda juba võimaldab, siis tekib inimesel seniolematult võimas mehaaniline lisamälu. Lisamälust saab kasvõi aastate möödudes käigupealt vaadata, mida omanik mingil 12. juuni lõunatunnil õigupoolest nägi ning läbi elas. Märkmete tegemine paberile ning turismifotograafia muutuvad mõttetuks. Arvuti suudab videomälust üles otsida aastatetagused hetked, mil omanik nägi teatud inimest, kuulis teatud sõnu või häält. Videomällu saab salvestada lapsepõlve. Kaamerakandja elustiil muutub kardinaalselt.
Kõik see tekitab muidugi hiigelhulga vastamata küsimusi, kasvõi privaatsuse ja eetika teemadel. ühiskond, kus kaamerakandmine on muudetud kohustuslikuks, oleks pöörasem kui Orwelli kuulsad düstoopiad. Vastupidi, teatud olukordades (näiteks ametnikega suheldes) on avalik kantav kaamera võimsaks isiklikuks kaitsevahendiks. Keegi ei pruugi teada, on kaamera sisse lülitatud või ei, ning kas on üldse tegu kalli päriskaameraga või imeodava plastist pseudokaameraga. Steve Mann ennustab, et arvutid, kaamerad, mikrofonid ja klaviatuurid muutuvad lahutamatuks osaks riietusest. Juba praegu on paljud mobiiltelefonikandjad võimetud seda korrakski käest panema. Peas kantav prill-kõrvaklapp-mikrofon vabastab käed.
Steve Manni projekti põnevaim komponent on Steve nähtava pildi ja kuuldavate helide pidev saatmine labori arvutitesse - sealt saab igal hetkel näha täpselt sedasama, mida Steve parajasti näeb ja kuuleb (kuniks kaamera pole välja lülitatud, mõistagi). Lisaks saadetakse kõik kogu aeg interneti kaudu avalikkusele - kui Steve parajasti oma riistapuuga ringi kõnnib, võib iga interneti-kasutaja aadressilt 18.85.0.199/myviews4.html näha, mida Steve hetkel näeb.
MTV semantika järgi on Eesti Vabariik tervenisti vaid ebatüüpiline (nagu nad kõik) alternatiivriik -- edetabelist sama hästi kui väljas, mahtudes ehk Shant Quingi lähikonda, off-off-off Broadway kingakarpide vahele. Aga me ei räägi siin mitte pealinnadest ja megaprojektidest, vaid n.ö. tagahoovi-äriprojektist (``AA missiles from my backyard''). Tõepoolest, kes peale nahkpükstes visionääride nõustuks suurt raha mastaapsete alternatiivprojektide alla paigutama.
Teatavasti on riigi esmane eesmärk ja atribuutika monopoliseeritud vägivald ning monopoliseeritud informatsioon, konkreetsemalt sõjavägi, politsei, ministeeriumid ja maksuamet. ükski riik, kõige vahem veel EV taoline alternatiivriik, ei suuda realiseeruda täiusliku riigina. Tänavavägivalda ning jalgrattavargusi on võimatu ära hoida ja udused andmed sissetulekutest levivad alternatiivkanaleid pidi hulkadesse. Proletariaadi, masside ja -kommunikatsiooni võidukäigu tulemusena reorganiseeruvad riigid niikuinii kaude sarnasteks keskaegsele detsentraliseeritud kirjumustrilisele feodaalstruktuurile. Globaalkommunikatsiooni hüperruumis ei kata võim ning mõjusfäärid küll mitte enam kunagist tasapinnalist maakaarti, vaid põimuvad vabalt üksteisest üle, ümber ja läbi.
Kodanikku ärritab vist iseäranis see, et vägivallamonopoli liberaalsel Eesti riigil ei ole. Suurt osa vägivallaturust kontrollib organiseeritud kuritegevus (maffia Eesti Vabariigis, niisamuti kui J.E.Hooveri-aegses sajandikeskpaiga USA-s, teatavasti puudub) ja alternatiivpolitsei ehk turvateenistuste taolised vahevormid. Kuna enamik ettevõtjatest maksab neile alternatiivorganeile maksu, mis võib olla sarnases suurusjärgus mainstream-riigiaparaadi poolt kogutavaga, siis ei saa vist tekkida kahtlustki, et eksisteerib (ehk hajutatud) alternatiivne maksuamet, mis maksuperspektiivsete ettevõtete sissetulekuid hindab mitte halvemini kui riiklik, privatiseerimata infoagentuur. Juba üksikettevõtjast Benderi põhimure oli leida üksainuski põraandalune miljonär -- Koreiko aadress käes, ei olnud vaja enam muud peale siniäärelise alustassi.
ükski maksukogumise süsteem ei ole huvitatud enda toitjate hääbumisest. Sestap on tema esmane huvi ja eesmärk saada võimalikult täpseid ja värskeid andmeid ettevõtete sissetulekutest, suutmaks määrata optimaalsed maksumäärad. üldise paratamatu korruptsiooni tingimustes elades oleks huvitav teada, kas, kust ja mis viisil liigub põhimõtteliselt täiesti salajane, riiklikult monopoliseeritud maksuameti-informatsioon alternatiivsete maksukogujateni. Luurelugusid meenutades tuleb pähe miljoneid võimalusi andmebaaside salajaseks kopeerimiseks. Uudishimu objektiks on pigem maksuameti andmebaaside varjatud hind.
Siiski, vaevalt et suudab riiklik maksuinformatsioon rahuldada arenevat eraomanduslikku alternatiivmaksustruktuuri. Informatsiooni kvaliteeti saab ju oluliselt parandada, kui ühendada erinevad allikad ja erinevad andmebaasid, näiteks maksuameti andmepank autoregistri ja kinnisvararegistri omadega ... Aga sellestki pole veel küll. Ilmtingimata on vaja eraldi maksuagente, kes töötaksid näiteks tollis, turuplatsidel ja linnavalitsustes. äärmusena võiksime kujutada berialikku nuhkimissüsteemi, kus iga inimene teeb ettekandeid tuttavate sissetuleku ja elatustaseme kohta. Toorandmete ühendamine ning silumine on praegusaegset tehnoloogiat kasutades käkitegu.
Perspektiiv sattuda üha paremini informeeritud kantpea või lipsumehe haardesse tundub kodanikule niivõrd õõvastav, et see võib pidurdada tema majanduslikku aktiivsust. Vägivalla kasutamine (trahvide, vangla, peksu või pommiga ähvardamine) ei ole küll veel eilne, samas aga mitte ka homne päev. Majandustehnoloogia arenedes muutub informatsiooni omamine, iseäranis selle monopoolne valdamine, palju võimsamaks vahendiks kui politseinike ja torpeedode kohalesaatmine. Sundimise asemel on perspektiivsem osta. Ostmise eeltingimus on kompetentne müük. Raha kätte saamiseks tuleb teada, mida ja kuidas kellelegi müüa. Massikommunikatsiooni valdav osa reklaami ja müügi organiseerimisel hakkab ühiskonna ümberstruktureerimise käigus pidevalt kahanema konkreetsele isikule müümise komplikatsioonide ja võlude ees. Mersuomanikule kätte saadetud teatis JUST TALLE sobiva teenindusjaama võlude kohta mõjub paremini kui vaeste laiadesse massidesse paisatav telereklaam hoolitsusest viiel eri moel. Heleda mööbli eelistajale ei lähe hästi peale mustad karbid televiisoripoe brozhüüril. Purjetamist armastav rikkur ei süvene charterreisi, mille peamiseks tõmbenumbriks on golf Nick Waldo tädipoja juhendamisel. Hoopis andestamatu viga oleks vahendite raiskamine vaesurist pensionäri pommitamisele mistahes reklaamiga peale soodsa kartuliostu võimaluse.
Müügi ja reklaami organiseerimine vajab ja nõuab palju ning täpset informatsiooni võimalike klientide kohta. Soovitavalt kõike, mida suudaksid pakkuda maksuamet, autoregistrikeskus, kinnisvararegister, haiglate andmebaasid ja reisiagentuurid oma ühendatud jõududega. Mida rohkem on teada inimese sissetulekutest, harjumustest, omandist, tegevusest, seda paremini suudab infovaldaja kliendile oma kraami kaela määrida.
Sestap on olemas potentsiaalne nõudlus detailse, kogu rahvastikku katva informatsioonipanga ja infoagentuuri järele. Ameerika ühendriikides on üritatud avalikult müüa CD-ketastel andmebaase, kust saab teha umbes selliseid päringuid, et ``anna mulle kõigi selliste Portlandis elavate Plymouthite omanike aadressid, kelle aastateenistus on 50-70 tuhande vahel''. Riigiaparaat muidugi keelustas sellise infomüügi otsekohe. Enamikes rikkamatest riikidest on jõus ka üpris drakoonilised seadused, mis otseselt keelavad taolist laadi andmete kogumise -- maksuameti ja FJB arvutiketaste sisu ning agentuurid on veel rohkem väärt kui sheriffide ja politseijaoskondade struktuur ning ühendatud tankikorpused kokku. Riik püüab kõigest väest hoida enda infomonopoli.
Ma ei tea, kas ja kuidas on Eesti Vabariigis keelatud eraalgatuslik informatsioonikogumine juriidiliste ning eraisikute maksujõulisuse, ostuhuvide, omandi ja muude põnevate atribuutide kohta. Isegi kui see peaks olema keelatud ja kui peaks olema raske leida legaalseid kõrvalteid keelatu muutmiseks ikkagi-lubatavaks, on ilmselt võimatu täielikult pärssida alternatiivsete infot koguvate riigiorganite teket. Tehnilised abivahendid selleks täienevad pöörase kiirusega. Arvutivõrkudega ühenduses olevatesse andmebaasidesse suudab osav häkker-kräkker sisse murda, võrkudesse ühendatud koduarvutite tegevust saab teatud piires jälgida, isikuga seotud panga- ja muude magnet- ning protsessorkaartide suhtlemist panga arvutitega on võimalik piisava osavuse juures pealt kuulata.
Eestis on praegugi küllaldaselt kompetentseid ja hästivarustatud inimesi, kes suudavad näiteks üht või teist magnetkaarti vabalt järele teha ning ka kerge vaevaga ära petta kaarditerminaaliga ühenduses oleva arvuti. Jällegi, kus kräkkeri oskustest väheks peaks jääma, tuleb appi mõni klassikaline korruptsiooniskeem. Vana hea meetod füüsiliste inimagentide kasutamisega annab loova ja kaasajastatud lähenemise juures samuti kasutuskõlblikke tulemusi.
Ulatuslik, detailne ning hästistruktureeritud alternatiivne maksu-ja-müügi infosüsteem on juba olemasoleva ning üha jõudu koguva alternatiivriigi tähtsaim komponent. Eravalduses olevad alternatiivstruktuurid ei kao kuhugi, paremal juhul nad ainult muudavad vormi, vähendades vägivallaaparatuuri ning suurendades kommertstehnoloogia osakaalu. Küsimus on praegu selles, kas ja kuidas üritab Eesti mainstream-vabariik säilitada kriitilise siseriikliku info monopoli ning takistada alternatiivset infokogumist.
Viimases hädas, kui alternatiivriik kodanikel ükskord lootusetult üle pea kasvada ähvardab, ei jää ilmselt muud üle kui ühe julge sammuga hävitada monopoolsed infot valdavad struktuurid -- kaotada kõik piirangud infokogumise teelt, lubada igalühel vabalt müüa ehk osta infi oma ligimese kohta ning lasta riigipirukal laguneda alternatiivstruktuuride spaghetiportsuks.
Niisamuti kui traditsioonilises meediamaailmas elab omaette nishides kõrvuti hulk erisuguseid uudiskanaleid, koosneb ka arvutivõrkude uus meedia mitmest eri tüüpi infolevitamisviisist.
Marshall McLuhan jaotas meediakanaleid omaloodud meedia-temperatuuriskaalal jahedateks ning kuumadeks. Telefon ja raadio olid kuumad nagu ennesõjaaegne New Orleans'i jazz. Sõjajärgse ajastu sümboliks muutunud rasterpilti näitav televisioon oli McLuhani kraadiklaasil jaheduse etaloniks.
McLuhani kuum/jahe skaala tundub interneti-siseste meediakanalite jaotamise juures kunstlik ja kistud; lihtsam ja selgem on jaotada internetis elavad omaette meediakanalid aktiivsuse-passiivsuse skaalal.
Skaala aktiivseimas otsas paikneb mitut sorti interneti-telefone, millega kahekesi või grupiviisil juttu ajada saab. Seejärel tuleb see kõige harilikum, elektronpost, e-post ehk e-mail ning skaala passiivseimas otsas asub igamehe-multimeedia-hüpertekstilehekülgedest koosnev, plahvatuslikult kasvav World Wide Web. Mida passiivsemat tüüpi meediakanal, seda sobivam võrgus publitseerimiseks ja reklaamiks, ning vastupidi: endakirjutatud pikkade mõlgutuste või kinnimakstud sigaretireklaami postitamine tuhandete inimeste isiklikesse võrgupostkastidesse toob kiiresti kaasa vihaleaetud adressaatide ebameeldiva vastureaktsiooni.
Aktiivsuseskaala keskel asub pikkade traditsioonidega võrgumeedia vorm, nn. USENET ehk interneti uudised. Viimased koosnevad mitmekümnest tuhandest temaatilisest uudisgrupist, mis katavad ilmselt enamiku võimalikest inimtegevuse- ja huvisfääridest -- paarikümne eksootilist tüüpi pervert-pornogrupiga (alt.sex.fetish.diapers ...) alustades, spetsiifilistel teemadel toimuva majandusdiskussiooniga lõpetades.
Kontrastiks toimetuse poolt rangelt reglementeeritud ja reklaami täis tuubitud standardmeediale võimaldavad uudisgrupid vaba interaktiivset ajakirjandust. Grupist saab lugeda värskeid uudiseid ja diskussiooni ning igaüks saab gruppi kirjutada omaenda arvamusi ja kommentaare, mis iganes keelele tuleb. Enamik gruppe on ülemaailmse levikuga ja enamikel uudisgruppidest ei ole ka mingit toimetajat.
Kirjutised levivad uudisgruppides masinast masinasse umbes samamoodi kui kuulujutt tuttavate seas: kui ma kirjutan artikli oma arvutis, siis natukese aja pärast saadab arvuti minu artikli võrgus olevatele naaberarvutitele edasi, need omakorda enda naabritele jne, kuni tekst on kulutulena jõudnud enamiku võrkus olevate arvutite kõhtudesse.
Suurtes gruppides (näiteks tööpakkumisele/otsimisele pühendatud grupid) ilmub päeva jooksul mitusada kirjutist, väikestes ehk ainult mõni üksik. Mõnel grupil (harilik pornogrupp alt.sex.stories) on kuni pool miljonit lugejat, mõnel teisel ehk ainult paarsada. üks uudisgruppides toimuvat selgitav tekst kirjeldab asja järgneva analoogia põhjal. Grupid moodustavad kümnete tuhandete tubadega hiigelmaja. Iga toa uksel on silt, mis ütleb, missugusel teemal selles toas arutelu käib. Mõned toad on väga hästi organiseeritud, mõnes toimub eri nurkades hulk väiksemaid diskussioone, mõnes toas märatseb diktaator või hullumeelne. Mitmes toas on käimas kaklus või joomapidu.
Edukamad uudisgrupid töötavad vahel nii efektiivselt, et näib, nagu oleks tegemist ühe mitmeajulise olendiga. Suured temaatilised uudisgrupid ühendavad tuhandeid erialaeksperte, kes on meelsasti nõus oma teadmisi jagama, ja seejuures täitsa tasuta. Kui on tarvis midagi teada saada ja kui mõned inimesed kuskil üldse vastust teavad, siis saab antud teemale pühendatud uudisgrupis küsides vastuse suure tõenäosusega ka kätte.
Autorile jättis sügava mulje uudisgrupi-kogemus Iisraeli relvaostu päevilt. Nimelt postitas ta sõjateaduse gruppi sci.military Eesti Ekspressis avaldatud relvanimekirja koos hindadega, ja palus ekspertarvamusi relvade kvaliteedi, omaduste ja hinna kohta. Viis-kuus eksperti eri kontinentidelt saatsid seepeale põhjalikke vastuseid, mis kokku panduna andsid kogu kaadervärgist üpris informatiivse pildi.
1995. aasta alguses peeti samas grupis maha pikem diskussioon Balti riikide kaitsestrateegia teemadel, vt. võrgust arhiivi www.zzz.ee/epl/kaitse/scistrat.txt. Diskussioon suubus lõpuks poliitikasse ja uudisgrupi toimetaja lõpetas teema selleks korraks ära.
Eesti-Läti-Leedu asju arutatakse paar aastat tagasi loodud grupis soc.culture.baltics. Kuivõrd grupil pole toimetajat, on enamik sealset diskussiooni juba traditsiooniliselt sõimusõda, nn. flamewar, enamasti Moskva-meelsete Venemaalt pärit võrgukodanike ja nende siinsete oponentide vahel. Lisaks on aktiivsemad kaasalööjad soomlased, mõned neist äärmuslikult venevastastel, mõned aga pigem venemeelsetel seisukohtadel. Sõimusõda on uudisgruppides kerge tekkima, kuivõrd vastane on enamasti vaid võõras abstraktne autor ning ägedat reaktsiooni täis kirjatüki jõuab enne teele saata, kui ägedus lahtuda jõuab. Keegi ei taha teisele avalikus diskussioonis kergesti alla vanduda ning pinged krutitaksegi artiklist artiklisse üles.
Uudisgruppide psühholoogia, kirgede üleskütmine või mahajahutamine ning osalejatelt soovitud informatsiooni väljaõngitsemine on omaette põnev uurimissfäär. Teatud osa taolistest uuringutest pühendatakse uudisgruppides tegutsevatele hullumeelsetele ja muudele võrgu-kuritarvitajatele. Mitmed patoloogilised poliitilise agenda kandjad on kirjutanud koguni arvutiprogramme, mis nende propagandat soovitud uudisgruppides papagoi järjekindlusega automaatselt korrutavad, otsides selleks postitustest välja teatud võtmesõnu ning kombineerides oma teate automaatselt absurdseks vastuseks seda võtmesõna sisaldavale tekstile. Aktiivsemate grupi-hullude isiku ja tegevuse uurimiseks on loodud isegi spetsiaalseid, ainult konkreetsele hullule pühendatud uudisgruppe. Ja kuigi võiks oletada vastupidist, suudavad uudisgrupid ennast hullumeelsete destruktiivse tegevuse eest üdjuhul siiski kaitsta.
Kuigi enamik uudisgruppe on pühendatud diskussioonidele ja nende tellimine ei maksa põhimõtteliselt midagi, on siiski olemas ka tasulisi ja ühepoolseid uudisgruppe, mida levitatakse nagu ajalehte: grupi tellimiseks tuleb maksta ja midagi sinna gruppi ise kirjutada ei saa. Suurim taoliste tasuliste gruppide hierarhia on Clarinet, mis saadab laiali paarisajaks teemaks/grupiks jaotatud professionaaluudiseid suurtelt uudisteagentuuridelt Reuter ja Associated Press.
Autori jaoks tegi tõelist närvikõdi uudisgrupist hargnema hakanud skandaal, kus Eestis töötava Soome diplomaadi lähisugulane avaldas mitmeid Moskva-meelseid kirjutisi, mainides seejures antud diplomaati olulise allikana. Kirjutised äratasid suurt huvi paaris Eesti Välisministeeriumi ametnikus. Tekkinud vastastikust kirjavahetust sisaldav välisministeeriumi arvutiketas, kus ka autori nimi ja e-posti aadress siin-seal pooljuhuslikult figureeris, sattus ministeeriumis paraku Soome agendi kätte. Asjaosalise Soome diplomaadi väitel olla nende julgeolek tundnud seepeale tõsist huvi, et kas Eesti salateenistused on asunud võrguluuret kasutama ja kes võiksid sel juhul olla agendid. Siinkohal sobiks soovitada välisministeeriumi hüperleheküljele pilku heita -- www.vm.ee; võrguluurest pole seal küll sõnagi.
Eesti asjade diskuteerimise jaoks loodi 1995 aasta alguses ülemaailmse levikuga uudisgrupp soc.culture.estonia. Sõimusõdade ja teemast üldse mööda minevate artiklite pärssimiseks on sel grupil ka toimetaja; mistahes eesti- või ingliskeelsete kirjutiste ja kommentaaride uudisgrupis publitseerimiseks palume need lahkesti saata aadressil estonia@cs.chalmers.se.
Mitte kuigi pika aja pärast saab võrgumeediat kandev arvutusmasin olema kodudes niisama harilik riistapuu kui praegu televiisor. Siis võivad interneti uudisgrupid oma peaaegu piiramatu sõnavabadusega kujuneda oluliseks komponendiks poliitilisel ja majanduslikul maastikul: erinevalt traditsioonilisest massimeediast ei suuda ükski partei ega suurmonopol taolisi diskussioone kontrollida või oluliselt mõjutada.
Interneti viimaste aastate fenomenaalse kasvu põhjuseks on võrkupidi levivad, pilte ja hääli tekstiga ühendavad multimeedia-leheküljed, mis omavahel hüpertekstidena kokku seotud. ülikoolilaboritest ja kibbutzimentaliteedist sündis internet ärimaailma uueks imelapseks alles peale seda, kui taolise multimeedia-hüperteksti kirjutamine massidele jõukohaseks muutus.
Multimeedia-tekstide levik võrgus on lahutamatult seotud terminitega "hüpertekst'' ja ``World Wide Web (WWW)". Lühidalt öeldes tähendab hüpertekst niisugust arvutis olevat teksti, mille sisse on ehitatud viited teistele (hüper)tekstidele. Ekraanil oleva teksti osad -- sõnad, laused, pildid, fragmendid, mis iganes -- on tundlikud hiirega klõpsimisele. Tundliku tekstiosa peal klõpsutamisele reageerib arvuti sellega, et tõmbab ekraanile uue teksti, mille asukoha esialgse teksti kirjutaja oma teksti sisse ehitas. Viidatud tekste pidi võib sageli liikuda kuitahes kaugele algtekstist, ning ahelat pidi saab kergesti ka jälle algpunkti tagasi tulla.
Lihtne näide hüperteksti-rakendusest on taoline arvutis olev tekst, mille iga sõna ja fraas on aktiivselt seotud samuti arvutis asuva sõnastikuga. Klõpsutades hiirega tundmatule sõnale, kutsub lugeja ekraanile sõnastikus oleva sõnaseletuse. Sõnastikuga sidumise võimalus pole muidugi põhjuseks, mille pärast hüpertekste tegelikult kirjutatakse -- oluline on siduda tekstifragmendid sisulisemaid seletusi ja lisainformatsiooni andvate hüpertekstidega. Enamlevinud hüperteksti-tüüp on ettearvatult kataloog: nimekirjas oleva dokumendi või firma saab kätte tema nime peal hiirega klõpsides.
Hüpertekst sobib suurepäraselt visuaalse ja teksti-info kombineerimiseks spetsiaalsete andmebaasidega, andes kasutajale mugava võimaluse infot automaatsete vahendite abil sütemaatiliselt otsida või teksti-pilte pidi hiireklõpsude abil vabalt ringi liikuda.
Näiteks on reaalses maailmas orienteerumiseks vajalikud atlased ja kaardid - juba iseenesest virtuaalsed objektid - kasvavas mahus saadaval arvutivõrgu virtuaalsest reaalsusest.
USA-d katvat interaktiivset atlast saab kasutada aadressi www.mapquest.com kaudu. Kaardid on seotud USA ettevõtete ja organisatsioonide andmebaasiga: kui tead vajamineva asutuse nime (soovitavalt ka tegevusvaldkonda, aadressi või mõnda aadressi osa, kasvõi tänavat või osariiki - samanimelisi asutusi on USA-s palju), leiab süsteem soovitava ettevõtte või nende loetelu hoobilt üles ning näitab kohe ka asukoha detailsel, tänavatäpsusega kaardil. Leitud kaardi mõõtkava saab soovi korral suurendada või vähendada, uurimaks ümbritsevat naabrust, linna, osariiki. Kaarte pidi võib ka niisama, sihitult seigelda.
USA kaardistikuga seotud andmebaas võimaldab automaatselt leida parasjagu huvipakkuva koha lähedal olevaid vaatamis- ja kasutamisväärtusi: muuseume, poode, hotelle, haiglaid jms. Eesseisva pingelise graafikuga USA-reisi tarvis võimaldab nimetatud võrgusõlm tõhusa koduse ettevalmistusega tegeleda.
Kuni paari viimase aastani kasutati internetti peaasjalikult akadeemilistes ringkondades. Vähe oli ärimehi, kes sellest õppejõudude ja häkkerite jaoks igapäevasest meediast üldse midagi kuulnud oli. Internet oli mõnus koht üksteisele teadete saatmiseks ja grupiviisilisteks aruteludeks. Reklaamimiseks ja müügiks ei sobinud arvutivõrk kuigivõrd.
Multimeedia kombineerimine hüpertekstiga muutis äkitselt kogu pildi. Korraga oli igaühel ilma erioskusi omandamata võimalik ilusaid elektroonilisi katalooge ja reklaambroshüüre kokku seada. Ning kataloogide katalooge ja temaatilisi reklaambroshüüride kogusid. Pildid ja laulud külge kleebitud. Kirjaoskamatudki mõistavad kasutada. Mahud piiramatud. Levik piiramatu. Kokkuvõttes: kõlab nagu hulk raha.
Masside nakatumine on nüüdseks kõva hoo sisse saanud. Kompanii kompanii järel muretseb endale interneti-ühenduse, esmase eesmärgiga ennast uues meedias edukamalt reklaamida. Multimeedia-lehekülgede disain on muutunud omaette tööstusharuks ning temaatilisi võrgukatalooge koostavad ettevõtted võitlevad reklaamirahade saamise eest.
Reklaami levitamine nõuab midagi huvitavat, kuhu seda reklaami külge riputada. Peale kataloogide on taolisteks peibutisteks hüperteksti-leheküljed värskeimate uudistega. Eestis reklaamivad Digiturg (www.digit.ee), Viabalt (www.viabalt.ee), ja Päevaleht (www.zzz.ee/epl) oma interneti hüper-kataloogis Eesti ettevõtteid, ning annavad samas uudiseid, artikleid ja kommentaare edasi enne, kui need raadios või lehes ilmuda jõuavad. Eksivad need, kelle meelest võrgus levitatakse ainult pornoajakirju (vaata uurimust võrguporno teemal: trfn.pgh.pa.us/guest/mrstudy.html). Soliidsed ajakirjad ja ajalehed (TIME -- www.timeinc.com, New York Times -- nytsyn.com, Wall Street Journal -- www.wsj.com, Svenska Dagbladet -- www.svd.se, Eesti Päevaleht -- www.zzz.ee/epl, Postimees -- postimees.ee, Eesti Ekspress -- www.ekspress.ee) publitseerivad võrgus tasuta hüpertekst-versioone -- pildid, tekst ja puha, sageli suuremates mahtudes ja värskemad kui leheputkadesse jõudvad trükitud modifikatsioonid.
Teksti saatmine võrkupidi kulutab võrreldamatult vähem võrguruumi kui piltide, heli või liikuva videopildi saatmine. Kuna just pildid ja hääled ning eriti soovitavalt videovõtted peibutavad rahvast reklaamide ligi, on multimeediat täis hüpertekstide plahvatus asunud interneti kitsamaid osi ummistama. Liikuvat videopilti ei suuda väiksema mahuga interneti-ühendus enesest hoopiski läbi lasta. Uuemad, kiirete liinide otsas olevad masinad suudavad aga juba ka seda, vaata naäiteks CNN-i (www.cnn.com) ja MTV (www.mtv.com) väikeseformaadiliste videoklippide kogu.
Ei maksa siiski hellitada lootust, et internet nüüd kohe-kohe lõplikult umbe läheb, hüperteksti levik kinni jääb ja meediaturg vanade armsate radade juurde tagasi pöördub. Vastupidi, tekkinud on surve ja tarvidus mahukamate kommunikatsioonikanalite järele. Kaabeltelevisiooni arendavad firmad planeerivad praegu paigaldatavate kodukaablite hilisemat kasutamist võrgumeediumi levitamiseks. Varem või hiljem laienevad interneti-kanalid sedavõrd, et suudavad hüperteksti kombineeritud telepildi igasse kodusse laiali kanda.
Hüpertekstindus muutus interneti kasutajaskonna jaoks tõeliselt võluvaks sellest hetkest, kui hüperviitadega sai hakata osutama suvalistele internetis kättesaadavatele tekstidele. ükskõik, kus ja millises arvutis minu hüpertekst füüsiliselt rändab, saan ma temasse põimida viiteid mistahes avalikele dokumentidele mistahes võrgumasinas. Seega on kogu internet, või täpsemalt selle avalik osa, muutunud hüpertekstide spaghetiportsuks, mis on pidevas muutumises ja mis pidevalt kasvab. Suuremate multimeedia- ja võrguarvutite liider Sun Microsystems väidab, et internetis olevate hüpertekstilehekülgede arv kasvab praegu 50% ühes kuus: keskmiselt 53 päeva jooksul kahekordistub olemasoleva hüperteksti maht. Suurem osa hüpertekstilehekülgi ei ole seejuures sugugi stabiilselt muutumatud. Autorid parandavad ja täiendavad kirjutatatut üpris sageli, visates osa varasemat kraami hoopis minema. Sestap ei ole võõrastele tekstidele viitav hüpertekstilehekülg garanteeritult stabiilne: viidatud tekstid võivad omaette muutuda või vahel hoopis kaduda.
Internet on demokraatlik: iga võrgukodanik saab üles riputada omaenda hüperteksti lehekülgi piltidega perekonna koerast Krässust, suvepuhkusest Hiiumaal ja suvilast, mis rahapuuduse tõttu uut omanikku ootab.
Kuivõrd iga hüperviidatav tekst peab olema arvutis kättesaadav, saab hüpertekst elada ainult arvuti kõhus. Paberile trükitud, arvutist välja heidetud hüpertekst on sisuliselt surnud: olgugi, et viited ise on alles, ei ole enam võimalik kätte saada viidatud tekste.
Võrgus hajutatud hüperteksti idee pole kaugeltki uus, visionäärid on taolisi süsteeme varemgi kavandanud ning propageerinud. Paar aastakümmet tagasi kaäis Ted Nelson välja "Xanadu'' projekti: hüperteksti-süsteemi, kus kõik arvutites olevad tekstid on omavahel ühendatud ja kerge vaevaga saab liikuda ühel kontinendil asuvast tekstist teisel kontinendil asuvasse teksti.
Nagu enamiku revolutsiooniliste tehnoloogiatega juhtub, nii ei tõusnud ka ükski hüperteksti-projekt maast lahti enne, kui internet tervikuna oli taolise süsteemi käimaminekuks küps. Praegu plahvatuslikult leviva hüperteksti kirjapaneku standardi World Wide Web (WWW) ja märkimiskeele Hypertext Markup Language (HTML) esialgse variandi töötas välja shveitslane Tim Berners-Lee, tagasihoidliku eesmärgiga organiseerida CERNi füüsikalabori võrguinfot.
Berners-Lee käest algtõuke saanud WWW-võrgumaailmas ringirändamiseks on muuhulgas tarvis arvutiprogrammi, mis oleks lihtne, mõnus ja ei nõuaks kasutajalt mingeid erilisi oskusi.
Esimene taoline mõnuga kasutatav programm, nn. võrgulehitseja, valmis Illinoisi ülikooli tudengi Marc Andreesseni käe all. Programmi nimeks oli Mosaic, seda oli lihtsam kasutada kui harilikku tekstiredaktorit ning jagati seda kõigile soovijatele parimas võrgu-vaimus: tasuta. Mosaic'i fenomenaalne levik innustas paari investorit asjast kinni haarama: moodustati ettevõte nimega Netscape Communications, ning seesama Marc Andreessen võeti osanikuks tootmise- ehk tehnoloogia-poole eest vastutama.
Netscape Communications asus varasemat Mosaic-programmi edasi arendama, ning sai varsti valmis radikaalselt parandatud versiooni, millele anti uue kompanii järgi nimi (või vastupidi?) Netscape Navigator. Ka seda uut programmi jagati laiali võrkupidi ning täiesti tasuta. Lisaks hakkas uus kompanii välja töötama tervet plejaadi võrgutarkvara, kuhu kuuluvad võrgus publitseerimise abivahendid (Netscape Navigator sobib ainult lugemiseks-kirjutamiseks). Viimased on ette nähtud müügiks, nagu ka Netscape Navigatori paremat sorti versioonid. Lihttarkvara tasuta jagamise idee on nö turu sissesöötmine tasuliste produktide turustamise tarvis.
Kuna Netscape Navigatoril polnud väärilist konkurenti ja lisaks oli ta veel tasuta saadaval, hakkasid varsti peaaegu kõik võrgukasutajad tarvitama nimelt Netscape Navigatorit. Levitamisega polnud mingeid probleeme: iga soovija võis nimetatud programmi võrkupidi enda masinasse tõmmata.
Netscape müügistrateegia baseerub olulisel määral just Navigatori maksuta versioonide jagamisele - raha teenib Netscape lisavõimalustega Navigatori ja võrgus publitseerimist võimaldavate programmide müügist, mis on kohandatud sellesama Navigatori kasutajale ettenähtud võrgupublikatsioonide valmistamiseks.
Interneti-buumi üheks oluliseks tagajärjeks oli enamiku internetiga seotud aktsiate hinnatõus 1995. aastal: investorid hakkasid uskuma, et buum ei ole mitte ainult seest tühi meedia-õhupall, vaid tal on tõsised ühiskondlik-majanduslikud tagajärjed, ning võrgufirmade käsi võib hästi käia.
Olles oma väiksusele vaatamata muutunud kõige tuntumaks võrgufirmaks, otsustas vaevalt 17 kuud vana Netscape Communications minna välja avalikule aktsiaturule. 9. augustil 1995 andis Netscape välja 5 miljonit aktsiat alghinnaga $28. Juba esimese päeva jooksul lendas Netscape'i aktsia hind üles $75 peale ja kukkus päeva lõpuks $58.25-le. Taolist meeletut hinnatõusu esimese äripäeva jooksul ei esine aktsiaturul just tihti. Kõik, kellel 9. augustil Netscape-i aktsiaid õnnestus osta, olid ~ohtuks tublisti rikkamad.
Vastuoluliste prognooside õhkkonnas jätkus Netscape'i aktsiate kiire kasv edaspidigi. 27-ks novembriks oli aktsiahind jõudnud $111 peale. Siis avaldas Goldman Sachs & Co. analüüsi, kus oletati Netscape' aksiahindade kahekordistumist 1996 aasta jooksul, ning 28. novembril tõusid aktsiad järsult $131-ni. Paljud analüütikud hoiatasid, et Netscape'i aktsiad on naeruväärsuseni üle hinnatud, kuid aktsiad jätkasid tõusmist edasi kuni $179-ni, mis on alghinnaga võrreldes kuekordne hinnatõus. Seejärel kukkus hind $122 peale ja asus edasi tagasi kõikuma, tõustes 22. detsembril tagasi $142-le. Eile oli Netscape aksia hind $136.
Praeguseks on Netscape oma ca 500 töötaja, paariaastase vanuse ja vaevalt 50 miljonilise aastasissetulekuga (1995) aktsiaturul väärt rohkem kui viis miljardit dollarit, s.o. umbes sama palju kui MacIntosh-arvuteid tootev Apple Corporation.
Aktsiahindade kiire ja ulatuslik üles-alla kõikumine on üks asi, mis ei lase Netscape' aktsiatesse suhtuda kui tõsisesse, usaldusväärsesse investeeringusse. Olulisem probleem on aga Netscape' majandusliku baasi nõrkus: tegu on lihtsalt ühe suhteliselt väikese ettevõttega, mille sissetulekud on samuti üpris piiratud. Netscape aktsiahinnad on üles ehitatud puhtale lootusele, so. oletusele, et ehk hakkab Netscape lähiaegadel suurt raha teenima. Viimane pole aga kuidagi garanteeritud.
Netscape pidev tõus on omakorda kaasa aidanud teistegi võrgufirmade aktsiahindade kasvule, kuigi nendega pole midagi samaväärselt dramaatilist toimunud. Võimalus ripub aga kogu aeg õhus: Netscape' eeskujul võib mõni olemasolev või ka hoopis uus firma suvalisel hetkel välja tulla senisest palju parema võrgutarkvaraga, tõmmates spekuleerivad interneti-investorid Netscape'lt endale ja lastes Netscape' aktsiad põhja. Pole võimatu seegi, et praegune peaaegu-monopolist Microsoft suudab mingi nõksuga Netscape tegevust takistada ja omaenda võrgutarkvara (mille tootmise alustamisega Microsoft tõsiselt hiljaks jäi) edukalt müüma hakata.
Hindame umbkaudselt Netscape sissetulekute võimalikku suurust. Oletades, et äritegevus Netscape pärusmaal WWW-s kestab sellisena umbes viis aastat (misjärel võetakse kasutusele mõni uus tehnoloogia ja Netscape muutub minevikuks) ning iga aasta liigutatakse võrgus ca 100 miljardit dollarit. Vähemalt 90% viie aasta kogumahust (500 miljardit) läheb sisuliste teenuste ja kaupade eest maksmiseks, jättes võrgu-abivahendite tootjatele ca 10% ehk 50 miljardit. Viimased kulutavad suurema osa sissetulekutest põhiliselt muudeks tootmiskuludeks, jättes võrgutarkvara ostmiseks ca 10%, mis teeb 5 miljardit. Lõpetuseks, vaevalt haarab Netscape turust enam kui 50%, misjärel jääks talle kogu eluea peale ca 2.5 miljardit sissetulekut. Netscape praegune turuväärtus on seega umbes kaks korda suurem kui meie poolt hinnatud kogusissetulek!
Mis sunnib inimesi Netscape tõenäoliselt ülehinnatud aktsiaid ostma? Põhjusi on palju:
begin{itemize} item rikkaks saamise lootus (aktsiad kui loterii) item vastuseis Microsofti monopolile item tarbijapoolse rahulolu avaldamine item püüd olla noor ja in item tulevikus osalemise tunne item müstiline usk internetti end{itemize}
Lõpuks on võimalik seegi, et Netscape hakkab kõigele vaatamata tohutult sisse tooma ja praegune turuväärtus ei olegi bluff.
Spekulatiivsetele aktsiahindadele vaatamata on Netscape'l olemas tõeline potentsiaal muutuda tarkvaraturul peaaegu samavõrd domineerivaks kui praegune tarkvara-monopolist Microsoft.
Esiteks liigub internet ja võrgumeedia praegu selles suunas, et muutuda arvutite esmaseks kasutusalaks: arvutit on vaja kõigepealt selleks, et ennast võrku lülitada, umbes nagu telefon on ilma telefonivõrguta üpris kasutu riistapuu. Arvuti ilma võrguühenduseta kannatab välja võrdluse televiisoriga, mille küljes ainult videomakk, aga ei mingit kaablit ega antenni.
On vägagi võimalik, et olukorras, kus peamiseks arvutirakenduseks on seesama võrk, hakatakse ka seniseid harilikke arvutitöid (näiteks kirjutamine) tegema võrgutarkvara abil. Viimasel on see suur eelis, et temast võib kujuneda universaalne tarkvara standard pea kõigi arvutite jaoks. Värskelt väljatöötatud võrgutarkvara programmeerimiskeel Java võib muutuda üpris üldkasutatavaks, ning kui Java's kirjutatud programmid töötavad igasugustel masinatel, millel võrguühendus olemas, võib kogu krempel muutuda uueks tarkvara- ja operatsioonisüsteemi-standardiks. Microsofti Windows-operatsioonisüsteemi üha uued versioonid ei huvita siis enam kedagi.
Samas on tarkvara- ja arvutitööstuses kujunenud tugevad mehhanismid, mis püüavad vältida uue Microsofti-taolise monopoolse turuhiiglase teket. Kui Netscape hakkab üle pea kasvama, tõmmatakse teda ilmselt tagasi. üks hea meetod Netscape kontrollimiseks on siduda teda teiste kompaniidega, ning Netscape ongi olulisel määral seotud suurfirmaga Sun.
Viimastel aastatel raketina taevasse tõusnud tarkvara-firmad nagu Microsoft ja Netscape sümboliseerivad uue ajastu tootmist, mis asub pea tervikuna informatsiooni mittemateriaalses sfääris ning mille alustamiseks piisab väga väikestest investeeringutest. Ainsad olulised komponendid on tehnoloogia ja turustamine.
Samas ei garanteeri kaasaegsus edu ning suur osa värskeltloodud tipptehnoloogia-firmadest läheb põhja, viies endaga kaasa investorite raha. Siinkohal sobib meenutada interneti-analoogiat eelmisest sajandist: USA raudteevõrgu ehitamist. Raudtee kui uus tulevikku suunatud tipptehnoloogia meelitas ligi üpris suure hulga investoreid, kellest vaid õige väike protsent oma investeeringutega rikkaks said. Alles jäid vaid mõned üksikud raudteekompaniid (mis siis ka ülisuuri kasumeid andsid), rõhuv enamus raudteekompaniisid aga läks pankrotti.
Välismaa aktsiatesse investeerimine on sageli seotud märgatavate raskustega, aktsiakursside ülevaate hankimisega alustades ja ostu-müügi tehingutega lõpetades. Enamik aktsiahuvilisi suudab pealegi osta vaid väga väikeseid aktsiakoguseid. Aktsiaid vahendavad pangad ja maaklerid võtavad tehingute eest kallist hinda, mis sööb ära märgatava osa saavutatud võidust - kui asi üldse võiduni läheb.
Hariliku aktsiahuvilise jaoks on seetõttu oluline leida odav võimalus hinnakõikumiste kohta operatiivselt teavet saada ning mis veelgi olulisem, leida mugav ja samas võimalikult odav meetod tehingute teostamiseks. üks kaalumist vääriv variant on aktsiatehingute teostamine Interneti kaudu. Juba praegu on olemas hulk firmasid, mis selliseid tehinguid üpris odava hinna eest võimaldavad ning pidevalt on tulemas uusi võimalusi.
Laias laastus on selleks kaks alternatiivi. Esiteks võib kasutada mõne suure ja tuntud maaklerifirma teenuseid (näiteks Charles Schwab: www.schwab.com või Quick & Reilly U.S.A-s), kes pakuvad oma klientidele vastavat teenust. Teiseks võib kasutada mõne võrgumüügile spetsialiseerunud, sageli odavama firma teenuseid, näiteks E*trade: www.etrade.com.
Kõigepealt tuleb minna maakleri Interneti-leheküljele ja täita arvutis olev blankett nime, aadressi, sissetulekute, kapitali jms. informatsiooniga. Saadetud informatsioonist lähtuvalt võib maakler teie teostatud tehingute mahule seada teatud piiri.
Loomulikult tuleb maaklerile kanda üle raha, mis läheb teie isiklikule kontole. Nimetatud E*trade nõuab minimaalseks sissemaksuks 1000 dollarit.
Kontol oleva rahaga võitegi hiljem tehinguid sooritama hakata, sealt võetakse ka teenustasu. Konto avamiseks tuleb maaklerile enamasti saata ka harilikust paberist, allkirjastatud lepingublankett.
Kui konto on valmis ja raha arvel olemas, siis võibki ostu-müügiga pihta hakata. Selleks tuleb minna vastavale Interneti-lehekyljele ja instruktsioone jälgides valida menüüst soovitud aktsiad ja ostu/müügi tingimused. ühegi inimesega pole seejuures vaja kontakti võtta: protsess on automaatne. Tehinguid võib sel viisil otse kodust või kontorist tellida 24 tundi ööpäevas, kuid sooritatakse neid mõistagi ainult päris börsi lahtioleku aegadel.
Kes tahab, võib enda jaoks ehitada aktsiaroboti, mis hinnakõikumistel silma peal hoiab, muutusi automaatselt analüüsib ja lootusrikkana paistval hetkel ise tehinguid sooritab.
Aktsiate võrgumüügiga tegelevad firmad pakuvad sageli küllalt soodsaid teenustasusid. E*trade ja National Discount võtavad ühe standardaktsiatega (näiteks NASDAQ) tehtud tehingu eest 20 dollarit, tehingu mahust sõltumatult. Tuletistega kauplemine maksab paar dollarit rohkem.
New Yorgi börsil olevate vähemtuntud aktsiate eest võtab National Discount 25 dollarit tehingult. K.Aufhauser võtab tehingu eest kallimat hinda - firma esimese 1700 aktsia eest kokku 34 dollarit, seejärel kaks senti iga aktsia eest - kuid on see-eest seotud suure Wall Streeti maaklerifirmaga ja pakub arvetele tasuta kindlustust. Kallimat hinda nõudvad firmad pakuvad reeglina lisateenuseid ja informatsiooni.
Aktsiahindu ja -statistikat leiab võrgust mitmest kohast ja enamasti tasuta. Tasulised on vaid maaklerite poolt klientidele jagatavad soovitused, kommentaarid ja ülevaated, samuti absoluutselt värske hinnainformatsioon.
New Yorgi aktsikursside graafikud leiab MIT suurepäraselt aktsia-leheküljelt www.ai.mit.edu/stocks/. Stockholmi aktsiakursside graafikud ja värsked hinnad on üleval aadressil www.df.lth.se/cgi-bin/frost/stocks.pl. Aktsiamüügiga tegelevad firmad pakuvad sageli ka ise värsket infot. Seesama E*trade pakub tasuta värsket - ca 20 minutise hilinemisega - hinnainfot. Absoluutselt värske, so. viimase tehingu hind, on saadaval 30-dollarit kuumaksu maksnud registreeritud kasutajatele.
Muude turgude graafikuid ja hindu pakkuvad leheküljed leiab huviline võrgukataloogidest kerge vaevaga.
õigele kauplemisele lisaks korraldavad mitmed firmad aktsiamajandusega tegelemist harjutavaid aktsiamänge, kus panused tehakse mängurahas ja võitja saab kuu lõpus väikese auhinna.
Mitmed analüütikud väidavad, et 1995-1996. aasta jooksul on võrgumeedia ja uuem kommunikatsioonitehnoloogia juba hakanud maailma majanduspilti mõjutama. Traditsiooniline turustruktuur muutub, kuna ülemaailmsete võrgukataloogide ja info-otsiprogrammide abil on vajalikku kaupa või teenust, mõnikord ka klienti, võimalik kiiresti ja odavalt leida. Seni suurtest turgudest eemalolnud firmad, kellel puuduvad vahendid näiteks U.S.A.-s või Saksamaal reklaamikampaaniate korraldamiseks, muutuvad äkki nähtavaks. Kõrgete tootmiskuludega, kuid turul ammu kohal olnud ja kalleid reklaamikampaaniaid läbi viiva firma kõrvale on astumas uued ja odavamad alternatiivid.
Enamik ettevõtteid maailmas ei ole veel võrku ühendatud. Meedia jõuab sellegipoolest nendeni, kasvõi telefoniraamatu kaudu. Juba on võrgus tasuta kasutatavad mitmed temaatilised, tervet U.S.A-d haaravad telefonikataloogid, mis lisaks seotud üle-U.S.A-lise detailse kaardiga. Eestis pakub Ekspress Hotline samasugust mugavalt kasutatavat infoatlast, kus pea kõik ettevõtted sees.
Suurejoonelise majandusedu eelduseks on enamasti suured tootmismahud ja seda võimaldab ainult suur, maksujõuline turg, esmajoones U.S.A. Ameerikast kaugelasuvatel väikefirmadel ei olegi enam nii keeruline ameerika tõotatud maale välja murda. Mida selleks teha ja mis see maksma läheb?
Peamine kanal klientideni jõudmiseks on praegugi harilik telefon. Ameerikas on millegi müümise oluline eeldus tasuta infotelefoni (1-800-number) olemasolu. Tiheda konkurentsi tõttu on sellise numbri hind aga suhteliselt madal. Umbes 200 krooni eest kuus võib soovija selle U.S.A numbri saada - sissehelistatud kõnede maksumus tuleb mõistagi lisakuludena sinna juurde arvestada. Tasuta infotelefoni kõnedele vastamisega tegelevad, ning jällegi küllalt odavalt, mitmed sellele spetsialiseerunud ettevõtted. Viimased annavad vastuseid lihtsamatele küsimustele ning võtavad vastu ja saadavad edasi tellimusi.
Keerulisematele küsimustele vastamiseks ja kliendi konkreetseks abistamiseks on kõige odavam kasutada e-posti ja faksi. E-posti aadressiks tasub kommertsettevõttel muretseda .com-ga lõppev, misjärel on see aadress eristamatu päris-U.S.A. ettevõtete e-posti aadressist. Taoline .com aadress on küllalt väikese raha eest hangitav. Firmat tutvustavad WWW-leheküljed võib üles riputada mõne vastavat teenust (nn. Web-hotell) pakkuva ameerika ettevõtte arvutisse.
Kui klient seda tõepoolest vajab, võib lõpuks kasutada ka otseühendust telefoniga või palgata selleks jällegi eraldi firma.
Kõige kallim ja keerulisem on sisse seada raha kasseerimise mehhanism: tarvis on sõlmida leping krediitkaardikompaniiga, mis lubab teie väikeettevõttel kasseerida kaardiga makstud raha.
Kuidas teha reklaami? Televiisori-, raadio ja ajalehtede kasutamine on kõrge hinna tõttu mõeldamatu. Odavaim reklaamivahend on korralike kodulehekülgede omamine võrgus: see garanteerib, et teie pakutud teenust või kaupa mainiv lehekülg jõuab temaatilistesse kataloogidesse ja võrguotsi-arvutite andmebaasidesse. Võrgus leidub samuti mitmeid olulisi eriala-ajakirju ning spetsiaalkatalooge, millega tasub kontakti võtta ja oma infonuppu pakkuda. Spetsiifilisemat sorti toodete puhul võimaldavad uued meediavahendid ka otsereklaami-kampaaniat odavalt korraldada.
Enamik uusajal toimuvaid actionfilme sisaldab kaadreid, kus mõni tegelane otsib FJB, LKA, KGB või mingi muu taolise infokogumise-organisatsiooni arvutitest endale vajalikke andmeid. Näiteks sisaldab ta arvutisse saladusliku kodaniku nime, ning masin toob seepeale ekraanile viimase naöpildi, teadaloevad vägi- ehk kuriteod, sugulased ja sõbrad. Arvutiandmebaasile ligi pääsemiseks peab tegelane enamasti kasutama mõnda trikki: sissemurdmist, koristaja simuleerimist, kohaliku töötaja ärakasutamist. Organiseeritud vastaspool püüab samas andmetele ligipääsu takistada: varustab nad uute salasõnadega, kustutab andmed üldse ära või püüab huvitatuid lihtsalt ära tappa.
Vaatajal võib kergesti tekkida küsimus, et kas taolised andmebaasid ka tegelikult olemas on, ja kui on, siis kas ka tema nendes kusagil figureerib. Kes oskaks öelda, kui suur osa Eesti elanikest figureeris KGB andmebaasides, ning kas viimased üldse arvutisse viidud olid?
Algaja interneti-kasutaja üks suuremaid jahmatusehetki on kokkupuude arvutivõrku pidi kättesaadavate andmebaasidega. ``Kättesaadavate" all mõtleme selliseid, mida tõepoolest kõik võrgukasutajad võivad alati ja täiesti tasuta kasutada. Kahtlemata on olemas ka keeruliste salasõna-süsteemidega kaitstud politsei-, sõjaväe- ja privaatandmebaase, aga nendega pole harilikul võrgukasutajal asja.
Niisiis, mida need nö ülemaailmseks hüvanguks loodud andmebaasid sisaldavad ja kuidas neist endale vajalikku infot leida? Andmebaasi-koostajad seavad eesmärgiks sisaldada absoluutselt kõike, mis internetis avalikuks lugemiseks-vaatamiseks välja on pandud. Kuna internetis on avalikult kättesaadav tõepoolest tohutu hulk materjali, ning selle materjali hulk kahekordistub keskmiselt iga 60 päeva järel, siis tundub idee üleüldisest andmebaasist absurdne. Tegelikult aga on asi peaaegu teostatav, ning iga aktiivsem interneti-kasutaja võib seda kinnitada.
Globaalseid andmebaase võib jaotada kahte liiki: esimesed kujutavad endast temaatilisi katalooge, teised aga infootsisüsteeme.
Temaatilised kataloogid on küll vägevad ja kasulikud, aga katavad paratamatult vaid väikese (mõni võib öelda, et olulise) osa võrgumaastikul leiduvast infost. Loomulikult ei sisalda need arvutid, kus temaatilised baasid paiknevad, seda väikest, kuid olulist osa internetis kättesaadavaid materjale (see oleks tehniliselt võimatu): temaatiline kataloog ainult viitab materjalidele. Viitasid pidi saab huviline materjali ühe hiireklõpsuga kätte, kusjuures viidatud kraam võib asuda füüsiliselt kus iganes, geograafial ei ole siinjuures mingit tähtsust.
Teine liik - info-otsimissüsteemid - katavad temaatilistest kataloogidest võrreldamatult suurema interneti-osa. Pole välistatud, et lähemas tulevikus suudetakse katta praktiliselt terve internet, kõige värskemad materjalid välja arvatud. Kuidas nendest otsisüsteemidest siis infot leida? Reeglina lubavad nad otsida artikleid, mis sisaldavad kasutaja poolt etteantud sõnu ja sõnakombinatsioone.
Kui ma sisestan hetkel võimsaimas avalikus infosüsteemis "Alta Vista'' fraasi ``Lennart Meri", siis saan paari sekundi pärast ekraanile nimekirja enam kui 300 artikliga, kus nimetatud härra figureerib. Enamik neist on uudisteagentuuride ja ajalehe-artiklid: viimasel ajal leiab suur hulk enesest lugupidavaid väljaandeid, et oma toodangut tuleb ka internetis publitseerida, mis võimaldab samas moodustada mugavalt kasutatava elektroonilise arhiivi. Peaaegu kõiki nimetatud artikleid saab ka kohe arvuti kaudu lugeda: üks hiireklõps, sekund ootamist, ja artikkel on minu ees ekraanil.
Einselni järele pärimine toob välja ca 200 artiklit. Kuna olen ammune aktiivne võrgukasutaja, leiab ``Alta Vista'' minu enda nime samuti paaristsajast artiklist, mis aga reeglina ei pärine uudisteagentuuridelt. ``Rein Sillar'' annab vastuseks paraku üheainsa huvipakkuva artikli BNS-ilt, kusjuures nimetatud viit on aegunud ja artiklit ennast kätte ei saagi: LKA ja KGB arhiive ``Alta Vista'' ilmselt ei asenda.
"Estonia'' otsimine andmebaasist võtab ainult sekundi, tulemuseks on aga ca 20000 artiklit. Sellise hulgaga pole midagi ette võtta: tarvis on oma päringut täpsustada. Erinevad andmebaasid pakuvad selleks erinevaid võimalusi. Enamik võimaldab otsida sõnakombinatsioone ja lubab nõuda, et kõik etteantud sõnad peavad artiklis olemas olema. ``Estonia & Savisaar'' annab 160 artiklit, ``Estonia & Watergate & Savisaar'' ainult ühe. Eestikeelset sõna ``Eesti'' leitakse 4000-st artiklist, "Eesti & kartul'' seitsmest, ``Hansapank'' 128-st.
Inimtööjõu abil pole globaalse ulatusega pidevalt kasvavaid andmebaase võimalik koostada. Selle töö teevad ära spetsiaalsed võrku-uurivad arvutiprogrammid, mis võtavad kõikvõimalike arvutitega automaatselt ühendust, kontrollivad leitud artiklites sisalduvaid sõnu, salvestavad viite artiklile (mitte artikli enda!) oma sõnade-viidete-andmebaasi ja üritavad artiklis leiduvaid viiteid pidi uute artiklite ja võrgusoppide poole liikuda.
Terve võrgumaailma läbikäimine ja kiiranalüüs võtab kõige kiiremagi arvuti jaoks tublisti aega. Sestap jõuavad uued artiklid andmebaasidesse teatud hilinemisega ja suure hulga artikliteni andmebaasi-koostaja ei jõuagi. Samas on võrguandmebaaside-tehnoloogia ikkagi veel väga uus, ning pole välistatud, et aasta-kahe pärast sisaldavad andmebaasid juba peaaegu kõike võrgus saadaolevat. ülesanne läheb küll kogu aga raskemaks, kuna materjalide hulk kasvab geomeetrilises progressioonis.
Lisaks globaalse ulatusega andmebaasidele on internetis üldsusele kättesaadavad paljud spetsiaalse sisuga andmebaasid. Eestis tasub näiteks tuua Päevalehe võrguversiooni (www.zzz.ee/epl/) arhiivi, kust saab neis sisalduvate sõnade järgi otsida Päevalehe artikleid. Päevalehe artikliotsing toob resultaadid välja lehe jaoks sobival kujul, samuti ei teki probleeme täpitähtedega. Lisaks pole mitmed globaalsed andmebaasid veel jõudnudki viimastel kuudel ilmunud leheartikleid läbi vaadata, ning ei sobi seetõttu uuemate artiklite otsimiseks.
Võrguaadress www.df.lth.se/cgi-bin/frost/stocks.pl sisaldab Rootsi aktsiaturu arhiivi, kus saab hinnakõikumisi vaadata ülevaatlike graafikutena.
Sarnaselt Päevalehe artikliotsingule töötab The Electric Library (www.elibrary.com/), kuid erinevalt Päevalehe arhiivist sisaldab viimane mitut tuhandet teatmeteost ning lisaks paari tuhande soliidse ajalehe, ajakirja ja uudisteagentuuri kõik ilmunud artiklid. ``Electric Library'' ei ole küll päris tasuta kasutamiseks, kuid teatud katseaja jooksul pakub ta siiski maksuta teenuseid. Pärides näiteks 1996. aasta jaanuarikuu jooksul ingliskeelses meedias ilmunud Eestit mainivate artiklite järele, leidsin kuusteist artiklit, nende seas ühe Jerusalem Postist, kus mainiti, et peale ühe Eesti koolimaja pole ida-euroopas teise maailmasõja ajal juutidelt konfiskeeritud omandit tagastatud. Grupp ametnikke Poolast, Eestist, Ungarist, Slovakkiast ja Rumeeniast lubas seda oma Iisraeli-visiidi ajal lõpuks teha.
Kui arvutid viiekümnendatel aastatel tuumauuringu-laboritest ülikoolidesse jõudsid, olid nad praegusaja mõõdupuu järgi lootusetult aeglased, väikese mäluga ja igas mõttes äärmiselt ebamugavad kasutada. See ei takistanud arvuti-entusiaste optimistlikult kuulutamast, et kümne-kahekümne aasta pärast suudavad arvutid artikleid lugeda, inimkõnest aru saada, ilukirjandust võõrkeeltesse tõlkida ja maailmameistrist paremini malet mängida. Tarvis on vaid koostada vastavad tehisintellekti-programmid ja ehitada olemasolevatest tuhat korda kiiremad arvutid.
Sadadest ülikoolidest ja uurmislaboritest lendu lastud, taevani tõusvad lubadused tehisintellekti kohesest tulekust - kui veel paar miljonit juurde saab - on nüüdseks tekitanud kogu teadusharule pisut kahtlase kuulsuse. Arvutid on muutunud tuhandeid kordi kiiremaks, kuid enamik sellest, mis aastakümnete eest lubatud sai, on siiani täitmata. Suur osa praktilisi ülesandeid - kvaliteetne robotnägemine, tekstide kvaliteetne tõlkimine, senilahendamata matemaatikaprobleemide massiline lahendamine arvutite abil, automaatne õppimine jne - paistavad nüüdseks niivõrd rasked, et nende lahendamist lähemate aastakümnendite jooksul eriti keegi ei loodagi.
Filosoofilised küsimused masinmõtlemise võimalikkuse üle võib ajutiselt kõrvale jätta, kuivõrd reaalsuses seisab uurijate ees pigem probleem, kuidas üht või teist praktiliselt olulist inimtöö sfääri automatiseerida. Universaalset "tõelist" mõtlemist ei pruugi selliste "lihttööde" jaoks tarvis minna.
Eriti raskeks on osutunud nimelt sellised probleemid, mis inimese jaoks tunduvad kõige kergemad - harilik ratsionaalne, ilma eriliste sügavusteta mõtlemine, teadmiste talletamine tavamaailma kohta, tekstist aru saamine, tõlkimine, nägemine. Inimeste jaoks üldiselt raskemad probleemid, nagu matemaatikateoreemide tõestamine ja malemäng on arvutitele, vastupidi, enam jõukohased. Paradoksi põhjus on lihtne - inimaju on tugevalt kohanenud teatud tüüpi ülesanneteks, ning ei ole sama kuigi efektiivne olukorras, kus tarvis suur hulk kombinatsioone kiiresti, mehaaniliselt läbi kontrollida.
Keeruliste mõtlemisprotsesside printsiipidest aru saamist ja efektiivsete õppimis-, kombineerimis- ning otsimimeetodite leiutamist on mõistlik käsitleda kui üht harilikku, omaette teadussfääri. Traditsioonilistel teadustel nagu bioloogia, füüsika ja matemaatika on selja taga sajanditevanune pagas, samas kui tehisintellekti ja arvutite sfäär on sisuliselt vaid paarkümmend aastat vana. Sellest vaatenurgast lähtudes on tehisintellekti-teadus alles primitiivses arenguetapis. Ajaloolise analoogia põhjal võiks tõsiseid, fundamentaalset laadi edasiminekuid tehisintellekti vallas oodata alles nii paarisaja aasta pärast. Seejuures ei ole me praegu võimelised mingil viisil ennustama, millised need edasiminekud saavad olema.
Teravaim tehisintellekti-uurijate ees seisev probleem ei ole mitte kontseptuaalne küsimus "kuidas üldse efektiivselt mõelda?" (nii keerulist küsimust kaasajal enam keegi tõsiselt rünnata ei julge, eriti peale 50-60 aastate naiivürituste fiaskot), vaid väljatöötatud meetodite ja arvutite aeglus. Põhimõtteliselt suudavad olemasolevad arvutiprogrammid laia spektrit ülikeerukaid probleeme "lahendadä, paraku aga võtaks lahenduste leidmine enamasti nii kaua aega, et enne kustub Päike ja saabub maailmalõpp. Tuhat või isegi miljon korda kiiremate arvutite tootmisse tulek asja printsipiaalselt ei muudaks, olemasolevate meetoditega ei ole võimalik lahendusi reaalse aja jooksul leida. Murrangulise edu saavutamine eeldab miljoneid kordi kiiremate arvutite kombineerimist senisest otsustavalt paremate meetodite ja keerulisema tarkvaraga.
Nagu paljude muude utoopiliste projektide - näiteks tähesõdade programmi - puhul, tõi ka tehisintellekti-utoopia suunas töötamine kaasa hulga praktilisi kõrvalprodukte. Leiutati mitmed olulised abivahendid programmide koostamiseks, töötati välja kvaliteetset inimkõnet sünteesivad süsteemid ning meetodid lihtsamat sorti visuaalse informatsiooni analüüsiks - piisavalt töökindlad hävituslennukites kasutamiseks. Automaatsed teoreemitõestajad annavad vahel praktiliselt abi tegevmatemaatikutele. Käega, näiteks pastakaga kirjutatud tekstist arusaamine (so. harilikuks raamatutekstiks teisendamine) on jõudnud nii kaugele, et seda kasutatakse väikestes arvuti-taskumärkmikes kommertstasemel.
Suur praktiliselt oluline valdkond, kus tõsist progressi saavutatud, on inimkõnest arusaamine. Arusaamise all tuleb siin mõelda võimet kõne trükitud teksti kujule teisendada, mitte aga võimet tekstist sisuliselt aru saada. Peamine takistus on siin nimelt see, et inimesed räägivad enamasti niivõrd segaselt ja mitmesuguse taustmüra foonil, et jutu väljafiltreerimine nõuab tegelikult tekstist sisulist arusaamist - inimaju täiendab poolikult kuuldud sõnad tervikuteks selle baasil, mida ta oletab teist inimest ütlevat. Kõne kuulmine ja registreerimine on pidev mitteteadlik dialoog kõne heli tajumise ja selle sisulise mõistmise vahel. Siiani kättesaamatut "tõelist" mõistmist asendavad kõne-analüüsi programmides suured andmebaasid harilike sõnadega ja grammatikareeglitega: arvuti püüab ära tunda andmebaasis olevaid üksiksõnu ja panna need võimaluse korral kokku grammatiliseks lauseks. Mõnda aega on olemas olnud arvutiprogrammid, mis saavad selgelt kõneldud tekstist 95%-täpsusega aru, eriti juhul, kui programm on kõneleja jaoks eelnevalt "häälestatud". Siiani pole aga suudetud ehitada süsteemi, mis suudaks suhelda eri aktsentidega ning segaselt rääkivate inimestega - näiteks lennujaama kassas.
Omaette valdkond, kus utopistide õhulosside taustal toimub aeglane, kuid pidev edasiminek, on malemäng. Hiljuti toimunud Garri Kasparovi - Deep Blue matsh, mille Kasparov läbi raskuste (kaotas ühe partii) võitis, tõestas spetsialistidele, et praegune tipp-maletehnoloogia Deep Blue näol suudab võita peaaegu iga inimese maailmas, maailmameister ja paar tipp-suurmeistrit välja arvatud. Oletatavasti jõutakse ca kümne aasta järel nii kaugele, et maleprogrammid on inim-maailmameistrist üle. Samas on olemas mänge, nagu idamaades populaarne GO, kus parimad arvutiprogrammid on siiani päris algaja mängija tasemel ja pole ka näha, et lähemat kümnendite jooksul suudaks keegi tipptasemel mängiva GO-programmi kirjutada.
Interneti plahvatuslik kasv uueks mainstream-meediaks koos seeläbi igaühele kättesaadavaks muutunud tekstidehulga pöörase kogusega andis tehisintellekti-uurijatele uue praktiliselt olulise tegevusvälja. Hädasti on tarvis automaatseid abivahendeid, mis suudaks hiilglaslikust infomerest vajalikud materjalid välja õngitseda. Juba on loodud mitmed võimsad Interneti-kataloogid ja otsisüsteemid, kuid nende kasutamine võtab sageli palju aega ja mõttetööd - automaatotsijatele vaatamata nõuab vajaliku info leidmine tihtipeale head õnne või päevadepikkust võrgus tuhnimist. Seejuures ei ole otsimisprotsess väga keerulise mõttetööga seotud, pigem on tegu vaevarikka läbinärimisega suurest hulgast tekstidest. Taolist piinarikast info-otsimisprotsessi saaks isegi suhteliselt primitiivse tehisintellektiga varustatud arvuti-otsisüsteemide abil tublisti lihtsustada, ning miljonite kasutajate jaoks võidetud inimtöö-aeg oleks kokkuvõttes tohutult suur.
ülemaailmset võrku on praeguseks ehitatud juba paarkümmend aastat. Siiamaani on seda vigurit tükkhaaval kokku pandud peamiselt ülikoolide laborites, kus hobusesabaga ekshipparid koos teismeliste häkkeritega arvuteid omavahel kokku seovad. Ja vaevalt teadis üks paadunud õppejõust võrgukasutaja, et kes ikkagi maksab kinni kogu selle arvutivõrgunduse, ning kui palju üks e-post, endale imetud pilt, artikkel või mäng tollele müstilisele ressursiolevusele just täpselt maksma läheb. Internet oli olemas nagu soojaveekraan koridori väljakäigus: kes viitsiks taoliste elementaarsuste hinna peale mõelda. Pealegi oli just info piiranguteta liikumine ja tasuta teenused interneti ideoloogia märksõnaks: igasugune kommertstegevus, kaasa arvatud reklaam, oli võrgu-kibbutzis enamvähem keelatud. Tuhanded entusiastid riputasid võrku kõikvõimalikku tasuta materjali. Naiivikutest ärimeestele andsid vanad võrgu-kalad valusalt näppude pihta.
Umbkaudu 1994. aasta keskel kasvas internet äkitselt lauaäärest üle vaatama ja sattus senisest ülikooli-kolkast ärimaailmale silma. Ootamatult selgus, et niisugune multimeedia-ja-kommunikatsiooni kaadervärk, mida nii üks kui teine suurfirma edutult planeerinud oli, on tegelikult juba olemas ja kommertskasutuseks suures osas küps. Vastleitud imelast hakati kiiresti kommertstegevuse jaoks kohandama. Esialgu kaotati enamik seni jõus olnud põhimõttelist laadi kommertsetegevuse piiranguid; praegu on võrgu kaudu müümine, reklaam ja muu taoline rahategemine igati OK. Rahamaailm andis võrgu kasvule omakorda hoogu juurde, ning viimase aasta jooksul võib rääkida tõelisest interneti-plahvatusest. Kommertsettevõtete võrgukasutus jättis ülikoolid kaugele maha. Internet ei vaja enam valitsuse subsiidiume.
Aktiivne rahategemine on uue meedia jaoks niivõrd uus valdkond, et kogu metoodika on suhteliselt eksperimentaalset laadi. Harilikud firmad reklaamivad ennast värviliste multimeedia-lehekülgede abil suurtes tasuta võrgu-kataloogides. Rikkad ja agressivsed firmad reklaamivad ennast taoliste kataloogide ja tasuta infoteenuste n.ö. kaanepildil, mille nägemist teenuse või andmebaasi kasutajal on raske vältida. Yahoo (vt. www.yahoo.com) pakub tasuta võrgukataloogi ja infootsimisteenust, mida finantseeritakse seinaplakatlike reklaamkuulutustega. Tasuta teenuste tänulik kasutaja ei saa kuidagi vältida nende kuulutuste nägemist, ja kasutajaid on Yahool miljoneid. Freemark Communications (www.freemark.com) ja Juno Online Services (www.juno.com) on juba asunud pakkuma täiesti tasuta interneti-ühendust ainult e-posti saatmiseks, kogu sissetulek planeeritakse ühendust pakkuvas programmis figureerivate reklaamide pealt. Taolisi reklaamlehti vahetatakse küllalt sageli, igavleval reklaamipõrnitsejal on pealegi võimalik hiireklahviga reklaampildile vajutada ja lõplikult kiidujuttude sohu vajuda.
Tasuta informatsiooni ja reklaami toel püstipandud teenuste hulk ei saa kasvada lõpmatuseni. Harilik, visionääridesse kahtlustavalt suhtuv ettevõte tahaks pakutava informatsiooni eest raha ikkagi kohe ja kindlasti kätte saada. Hoopis möödapääsmatu on mugava arveldussüsteemi sisseseadmine traditsioonilisi materiaalseid tooteid müüvate firmade jaoks. Book Stacks Unlimited (aadress: www.books.com/) müüb võrgu kaudu harilikke trükitud raamatuid. Pakutava 300.000 pealkirja hulgast saab kirjandust otsida ja tellida võrgu kaudu ning üpris mugavalt, keerukam on aga lugu maksmisega. Book Stacks aktsepteerib kõiki olulisemaid krediitkaarte, aga paljud inimesed ei julge, ja ehk õigustatult, oma kaardinumbreid võrgu kaudu edasi saata. Sestap võtab Book Stacks taolist konfidentsiaalset infi ka hariliku telefoni kaudu vastu. Paraku on telefoninumbri valimine valusalt ebamugavam, kui WWW-menüüdes hiirega klõpsimine. Iga väikefirma ei aktsepteerigi krediitkaarti, eriti veel krediitkaardi numbreid, kaarti ennast nägemata. Hoopis võimatu on arvuti kaudu sõbralt raha laenata.
Lühdalt öeldes, rahvas vajab e-raha. E-raha on taoline puhtvirtuaalne raha, mille kasutamiseks pole enam plastikkaartigi tarvis. Idee kohaselt peaks olema võimalik maksta kellele tahes otse koduarvuti vahendusel, tippides julgeoleku mõttes lisaks mõned salakoodid. Võrgutarkvara võtab seejärel ise ühendust pangaga, kontrollib salakoode ning kliendi maksevõimet ja kannab soovitud summa maksja arvelt üle. Väiksemate arvete jaoks peaks pääsema isegi salakoodidest, ning maksmiseks poleks vaja muud, kui kiiret vajutust ekraaninupule kirjaga 'maksan'. Hirmus on mõelda võrgupetturite laienevale armeele ja tärkavatele võrgu-kasiinodele, kus õnnetud ennast koduarvuti ees lösutades puupaljaks mängivad. E-raha kasutusseminek tekitab varem või hiljem spetsiaalse seadusandluse ja globaalse võrgu-politsei.
Laialt kasutusel olevat E-raha praegu veel ei ole, aga pangad ning tarkvara- ja võrgukompaniid töötavad aktiivselt e-raha sisseseadmise suunas. Võimaldab ju taoline raha nimelt just neil kiiresti kasumeid lõikama hakata. Pank või tarkvarafirma saab kasvõi kaude teenida pisikese protsendikese igalt ülekandelt, mida tema näpud korra puudutavad.
Väikesed eksperimentaalsed e-raha süsteemid on siin-seal juba kasutusel. Digicash (www.digicash.com/) ja First Virtual Bank (www.fv.com) võimaldavad krediitkaardil olevat raha e-raha kontosse üle kanda ning lubavad lähemal ajal krediitkaardist sõltumatut e-raha süsteemi. Mõistagi, taolist ``omatehtud'' e-raha aktsepteerivad vaid üpris vähesed firmad.
üks nimetatud rahaülekannete-firmadest, 'e-cash'-i ehk e-raha kasutav Digicash, on koostöös Euroopa juhtiva interneti-firmaga EUnet käivitanud süsteemi, millele loodetakse suurt kasutajaskonda. Esimeseks Digicashi-EUneti arveldussüsteemi kasutavaks pangaks on 1995. aastal Soome Union Bank of Finland Ltd ja Kansallis-Osakke-Pankki ühinemise järel tekkinud Merita pank (www.merita.fi).
Merita panga ammu olemasoleval Solo-süsteemil on juba 3 miljonit kasutajat, ning kõik Solo kliendid on nüüd saanud võimaluse kasutada e-raha oma harilikelt pangakontodelt maksmiseks. Selleks on tarvis kasutada (või hankida) juba ammu olemasolev Solo telefonipanga teenus, millega seotult uus e-raha süsteem esialgu töötab.
Interneti kaudu maksmine Merita pangaarvelt on kasutaja jaoks lihtne ning kiire: arvutiga on tarvis täita paar lahtrit Netscape WWW-lugeja kaudu loetavas standardses formularis. Kogu info läheb edasi kindlalt krüpteeritud kujul ja ainult Merita panka. Raha adressaadiga suhtleb võrgu kaudu, samuti salakirjastatult, juba Merita pank.
Mõistagi on vaid suhteliselt väike arv firmasid sõlminud lepingu, mis võimaldab neil nimetatud süsteemi abil otse e-raha kasseerida. üks Eestiski tuntud ettevõtteid, kes e-raha aktsepteerib, on 'Kuldset Börsi' omav soome 'Kultainen Pörssi'. E-rahaga saab nüüdsest maksta ka ka näiteks ``Sanomalehti'' tellimuse eest. Suuremat huvi e-raha vastu näitavad mõistagi üles meedia-, disaini- ja tarkvarakompaniid, börsimaaklerid ning muud informatsiooni müüvad ettevõtted. Praktilist kasu on e-rahast siiamaani suhteliselt vähe.
Olukord võib aga kiiresti muutuda: EUnet kavatseb eduka testimise järel käivitada sama e-raha maksusüsteemi käesoleva aasta jooksul veel 41-s EUneti teenuseid kasutavas riigis. Samas ei tasu unustada, et Digicash-EUneti süsteemile on lähemal ajal tekkimas võimsaid konkurente suurte krediitkaardifirmade näol, ning pole veel teada, kas nende turunishsh saab olema Digicash-EUneti omast erinev või neelatakse väiksemad firmad hakatuseks alla.
Kahtlemata annab e-raha võimsa süsti massiliseks mikroettevõtluseks: e-raha saata ja kasseerida on imelihtne, pole vaja mingeid investeeringuid kassaaparaadi soetamiseks või raamatupidamise sisseseadmiseks. Igamees võib üritada kodust müüa omaenda pisikest produkti või erialast ekspertiisi. Tootmise ja müügiga tegelev infrastruktuur on lõpuni virtuaalne ning elab kasutajale poolnähtamatul kujul tarkvara- ja võrgusüsteemide kõhus.
Interneti senine tasuta teenuste ideoloogia vaevalt e-raha tekitatud kommertsialiseerumist üle elab. Parimal juhul kujunevad välja interneti-subkultuurid võrgu-kibbutzitest lipsustatud virtuaalse Wall Streetini. Mistahes informatsioon võrgus, millel vähegi väärtust, saab olema kas reklaami täis riputatud või kasseeritakse tema kasutamise eest igaltühelt pisike summa. Kes poleks nõus igakordse telefonikataloogi vaatamise eest automaatselt ühe sendi maksma? Kes riputaks võrku midagi tasuta, kui niisama lihtsalt saab igalt kasutajalt paar senti kasseerida? Iga taolise liigutuse eest sendi kasseeriv arvutivõrk saab kompensatsiooniks suure plusspoole ühiskonna muutmisega müügimeeste ühiskonnaks. Optimistist visionääri jaoks terendab päevatee kaugusel ultraliberaalne maailm, kus praegused hiidkompaniid ja -monopolid mahajäetud virtuaallinnades kurvalt roostetavad. Pessimisti hirmuunenäos ostavad suured meedikompaniid kokku kõik populaarsemad võrgu-leheküljed, ja lõpuks jääb lihtinimesele kaks võimalikku valikut, minna telgiga metsa või muutuda hiidpanga teo-orjaks.
Kokkuvõttes, komplikatsioonid maksmisega on interneti-turu arengu üks põhitakistusi. Juhtivad pangad, tarkvarafirmad ja krediitkaardikompaniid nagu VISA, Mastercard ja American Express teevad intensiivset tööd ohutu maksmise tehnoloogia arendamiseks ja sisseviimiseks - areng on ettevaatlik, kuid kindel. Mitmed salakirjal ehk krüpteerimisel põhinevad lahendused on juba olemas ja tegelikult kasutusel, ning krediitkaardikompaniid lubavad massikasutuse algust 1996. aasta lõpuks.
Lähema paari aasta jooksul e-raha kahtlemata tuleb, tuues kaasa ette-ennustamatuid muutusi maksevõimelise ühiskonnakihi tarbimisharjumustes, võrgumeedia levikus ja ühiskonna tootmissfääride mahus.
Levinuim töö nn. arenenud riikides on loomulikult kontoritöö. Kergematki füüsilist tegevust nõudvad ametid, sunduslikust värskes õhus viibimisest rääkimata, muutuvad järjest haruldasemaks. Kaluri, kraanajuhi või lüpsja meenutamine tuletab meelde häid armsaid lapsepõlveraamatuid, mitte tegelikku igapäevaelu.
Keskmine New Yorgi, Moskva või Los Angelese elanik sõidab iga päev üks kuni kaks tundi kodust kontorisse tööle ja sama kaua kontorist koju. Ja ei hädaldagi nii väga: ikkagi NY, LA, Moskva! Väikelinnades ei ole tööd, ei ole raha, ja kui puud või värske õhk välja arvata, pole seal üldse suurt midagi. Kodanik soovib hääd puhast makstud tööd, ning on selle nimel valmis pendeldama pikka ja aeglast kontori-koduteed.
Tööle pendeldamine raiskab kohutavalt ressursse: bensiini, elektrit, õhku. Iseäranis raiskab ta seda kõige kallimat: vaba aega. Füüsilise töölkäimise asemel oleks paljud nõus töötama kodus või päris kodu kõrval väikeses eraldi kontoris, kuhu kümne minutiga kohale jalutada annab.
Paraku on kontoritööde enamiku oluliseks sisuks pidevad nõupidamised ja jooksev suhtlus. Kaustikud peavad laualt lauale rändama, probleeme saab lahendada omavahel hõikudes. äri ajamine on alati vajanud tihedat suhtlemist - ega jet set'i klassi asjamehed ilmaasjata privaatreaktiividega Tokio ja Frankfurdi vahet kihuta. Kodus töötamine ei tule kõne allagi, kui kaustikud ja hõiked mingi nõksuga koju kaasa ei tule.
Telefon ja faks teevad paljutki võimalikuks. Enamike tööde puhul jääb nende infoläbilaske pilu siiski lootusetult kitsaks. Vaja on palju võimsamaid kommunikatsioonikanaleid. Esmajoones on vaja paberimajandus arvutifailidega asendada, täpsemalt öeldes, kontoris peab igaüks arvutifaili paberilehest olulisemaks pidama: viimane olgu rohkem omaette vaatamiseks või pidulikeks allkirjastatud puhkudeks, aga mitte teistele edasisaatmiseks. Miks tähtsuse järjekord praegu enamasti vastupidine on? Seetõttu, et paberist dokumenti on lihtsam edasi saata kui võrku ühendamata arvuti kõvakettal kükitavat elektroonilist ekvivalenti. Ja dokumente tehakse reeglina ikka kuhugi saatmiseks, mitte omaette lugemiseks.
Kontoritöö kodus tegemise jaoks ei piisa sellest sugugi, kui paberi asemel arvutifaile kasutama hakata. Vaja läheb veel võimsaid kommunikatsioonikanaleid, millega arvutifaile kiiresti ja imemugavalt suvalisele adressaadile edasi saab saata. Vastastikust hõikumist peab saama asendada sama mõnusa kaugdiskuteerimis-meetodiga. Kui kõik komponendid paigas, muutub kodus töötamine äkitselt reaalseks alternatiiviks.
Ja tehnoloogia mõttes on komponendid paigas. Interneti kaudu saab paisata arvutifaile igasuguse viivituseta nii kõrvaltuppa kui teisele kontinendile. Diskussioonide jaoks on arvutivõrgus telefonist palju võimsamaid, paindlikumaid ja odavamaid vahendeid. Arvutiühendus Tartu ja Los Angelese vahel ei lähe maksma rohkem kui kohalik kõne Annelinnast Tähtverre. ühtteist olulist võib praegusele tehnoloogiale veel ette heita: videotelefonid ja video saatmine läbi arvutivõrgu on endiselt kallis lõbu. Kui ülemus või äripartner oma arvamust reeglina grimasside ja kehakeele abil väljendada armastab, seab see kodus töötamisele veel mõnda aega praktilisi tõkkeid.
Kuivõrd tarvismineva tehnoloogia olulisemad osad on ettevõtete jaoks praegusajal tegelikkuses kättesaadavad, on juba tekkinud ja kasvab nende hulk, kes auto ja metrooga pendeldamise asemel teevad sedasama virtuaalselt arvuti ja kommunikatsioonivõrkude kaudu. Kodus töötavate telependeldajate hulk on USA-s praegu ca 6-8 miljonit. Osa neist käivad nädalas kord-paar ka füüsiliselt kontoris kohal, osa peaaegu mitte kunagi.
Telependeldamise leviku suurim pidurdaja pole mitte raha vähesus ega tehnoloogia puudused, vaid ühiskonna inertsus. Vana töökorraldus on sisse töötatud ja harjumuspärane. Telependeldamise väljapakkumine mõjub paljudele mänedzheridele lihtsalt kahtlase utopistliku uduna, mida on hea pead noogutades ära kuulata, et pärast vaikselt habemesse muheleda. Kui töötajat ikka kohal pole, saab siis olla kindel, et ta midagi kasulikku teeb? Tööl ju käiakse. Potentsiaalne telependeldaja omakorda kardab unustusse vajuva kõrvalseisja rolli: mis silmist, see südamest.
Telependeldaja ei saa kollegidega kohvipause pidada. Omaette töötades võib tal tekkida tõsine sotsiaalse eemalejäetuse tunne. Osaliseks kompensatsiooniks on seejuures pidev interneti-sisene sotsiaalne tegevus: telependeldaja saab oma sotsiaalseid vajadusi rahuldada interneti uudisgruppide ja võrgusõpruskondadega suheldes, mis muidugi ei rahulda füüsilise lähedaloleku vajadust. Sestap võib spekuleerida, et telependeldamise ja kodus töötamise laiema leviku üheks tagajärjeks võib olla inimeste füüsilise lähedaloleku, massiürituste ja intiimse lobajutu väärtustamine - otsese vestluse töine motivatsioon väheneb ja suur osa mõttevahetuse vajadust saab rahuldatud arvutivõrgus suheldes. Esile tõuseb füüsilise kohaloleku fakt ise.
Vastukaaluks loomulikule inertsile sunnib telependeldamist üha laienema lihtne majanduslik otstarbekus: igapäevane mitmetunnine töölesõit ning bürooruumide üürimine maksab väga-väga palju. Nende kulutuste vähendamine kompenseerib suurelt kõik kulutused korralike arvutite ning võrguühenduste sisseseadmisele. USA suuruselt teine raamatupidamisfirma Ernst & Young on parajasti likvideerimas 50% oma kontoripinnast. Suur osa Ernst & Young'i raamatupidajaid ja konsultante hakkavad tööle telependeldajatena, kellel pole kontoris oma kirjutuslaudagi: soovi korral saavad nad mõne vaba laua endale päevaks-paariks reserveerida.
Otsesele transpordi-kokkuhoiule lisaks avab telependeldamine radikaalselt uusi võimalusi äri ajamiseks ja töö korraldamiseks. Ei ole ju sellisel juhul olulist vahet, on töötaja füüsiliselt paari sõidutunni kaugusel või hoopis teisel kontinendil. Tööturu praegune seotus geograafilise asukohaga väheneb aeglaselt, kuid kindalt.
Mobiiltelefonide massiline kasutuseleminek on juba oluliselt mõjutanud nii ühiskondlikku teadvust kui ettevõtete töökorraldust telependeldamise aktsepteeritavuse suunas. Kes korra on metsajärve kaldal jalutades mobiiltelefoni abil päevatöö ära teinud, sellel hammas verel. GSM-i ja väikese, kuid võimsa kaasaskantava arvuti intiimne ühendus on praktiline ning samas haruldaselt efektne interneti-töövahend. Piirkondades, mida GSMi võrk ei kata, saab kasutada Inmarsat-sattelliitsidel baseeruvaid ülemaailmse kaetusega (väga kalleid) mobiiltelefone, mida samamoodi kaasaskantava arvuti külge ühendada saab. Paljud Bosnia tragöödiat kajastavad väliajakirjanikud kasutavad oma materjalide saatmiseks ja maailmaga sidepidamiseks nimelt taolist satelliidi-ühendust internetti.
Tartu firma võib palgata tööle konsultandi Texasest, keda Eestis pole keegi kunagi ihusilmaga näinud, ning vastupidi: haritud ja kompetentne eesti tööjõud võib kasvõi Võrumaa metsatalus elades leida kõrgepalgalist rakendust Californias või Tokios baseeruvas edukas firmas. Majanduse struktuuri vabanemine kammitsevast geograafiast toob omakorda kaasa traditsioonilisel geograafial baseeruva riiklusstruktuuri sujuva, kuid otsustava muutumise: praegused riigijuhtimise mehhanismid peavad leppima dekoratsiooni rolliga analoogiliselt Inglise-Taani-Norra-Rootsi papist kuningakodadele.
Kommunikatsioonitehnoloogia pressib suurfirmade struktuuri-hierarhia üha lapergusemaks. Aina vähem töökohti on loota keskastme bürokraatidel, kelle traditsiooniliseks ülesandeks on tippjuhi ideede söödavaks nämmutamine järjekordsele alluvate grupile. Tippjuht suudab oma personaalarvutil vajalikud kalkulatsioonid ise läbi mängida, ning faksimasinad ja arvutivõrk aitavad sekretärile lisaks otsesidet pidada suure hulga päris-töötegijatega. Viimased saavad mobiiltelefoni ja Interneti abil asju otse omavahel arutada, ning osakonnajuhataja tüüpi asjamehi polegi vaja tülitada.
Koolis tehti igaühele selgeks Karl Marxi õpetus poliitikast kui majanduse pealisehitusest. Kuidas majandus ees, nii poliitika järele: lapergune korporatsiooni-hierarhia peaks nagu vedur poliitika-hierarhiat analoogiliseks koogiks pressima. Härra president ja tema rahvas -- on see fashism või anarhia? Mitte tingimata, ütlevad visionäärid, kes soovivad lahti saada kogu poliitikamasinast, soovitavalt presidendiga tükkis.
Kaasaegsetes demokraatlikes riikides teeb rahvas poliitilisi otsuseid vaid kord paari aasta järel: parlamendi- ja presidendivalimiste käigus. Mõnes riigis korraldatakse vahel harva (Shveitsis erandina väga tihti) lisaks veel referendumeid, kus rahval otsene sõnaõigus. Peaaegu kõik konkreetsed otsused teeb aga valimiste kaudu kohale pandud parlament ja bürokraatiamasin, mida rahvas suuremat kontrollida ei saa. Poliitikat müüakse kodanikule televiisorist komplektis lastemähkmete ja koeratoiduga.
Parlamendi abil teostatav kaudne demokraatia on paratamatus ainult seetõttu, et kõigi soovijate osavõttu võimaldavate referendumite pidev korraldamine on üliväga kohmakas, aeglane ja kallis võimuteostamise meetod. Otsedemokraatiat said endale lubada vana-kreeka linnriigid, kus poliitikahuvilised kodanikud linna keskplatsile korraga ära mahtusid. Orjadel teatavasti kodakondsust polnud.
Võimsate arvutivõrkudel põhinevate kommunikatsioonivahendite teke muudab otsedemokraatia uuesti realistlikuks alternatiiviks parlamentaarsele vabariigile. Koduarvuti kaudu saaks iga Internetti ühendatud kodanik suvalisest referendumist soovi korral osa võtta, ning referendumi korraldamine on tehniliselt väga lihtne ja odav. Võrgu kaudu pääseb kodanik kasvõi loll-Ivani kombel ahju peal lesides ligi tervele taustmaterjalile, mida tal otsuse langetamiseks vaja võib minna. Kui ta juhtumisi ise mõelda ei viitsi, siis on kodanikul alati olemas võimalus hääletada täpselt nii, nagu lemmikpartei ehk -poliitik ette ütleb. Mille poolest on see variant halvem kui parlamendivalimistel oma hääle ära andmine mitmeks aastaks järjest?
Otsedemokraatia sisseviimise ees on praegu kaks suuremat tehnilist probleemi: esiteks, kuidas kindlustada, et keegi häkker-kräkker korraga tuhandete kodanike eest üksi hääletama ei pääseks; teiseks, mida teha nende kodanikega (hetkel suur enamus), kellel üldse Internetile ligipääsu ei ole? Esimene probleem laheneb ilmselt juba järgmise aasta jooksul, kui krediitkaardifirmad koost"öos tarkvarafirmadega saavad valmis varga- ja häkkerikindlad süsteemid privaat-rahaülekannete tegemiseks Internetis. Sama süsteemi saab muuhulgas kergesti kasutada hääletus-otsuste pettusekindlaks saatmiseks Interneti kaudu. Teise probleemi hädaabi-lahenduseks on avalike raamatukogude stiilis Interneti-kontorite laialdane ülesseadmine, kus kõik soovijad tasuta informatsiooni ja hääletada saavad. Alternatiivina võiks igüks delegeerida oma hääle kas teatud parteile või hoopis parteitule üksikisikule. Miks peab parteisid registreerima? Pole võimatu seegi, et parlamendibürokraatia pealt kokku hoitud raha arvel suudab riik oma vaesematele kodanikele hääletamise tarvis telefoni kinkida.
Olulisimad takistused otsedemokraatia sisseadmise ees juba praegu ei ole mitte tehnilised, vaid puhtalt poliitilised. Suur osa ühiskonda ei ole arvutivõrke kunagi kasutanud ja sageli pole neist midagi kuulnudki. ühiskonna masinavärk on tihedalt sobitatud bürokraatia ja esindusdemokraatiaga, kuigi sellele võib ka vastu vaielda: nõukogude ajast on Eestis möödunud vaid paar aastat.
Kergesti võib tekkida kartus, et uus otsedemokraatia hakkab sarnanema vana-kreeka süsteemiga ka halvas mõttes, jagades ühiskonna üldjoontes kaheks: rikkad ja haritud, kelle jaoks arvutivõrgud igapäevane tööriist, ning vaesed, kes sagedasest hääletamisest huvitatud ei ole ja kelle tarvis terminaal supikööki üles tuleb seada.
Kommunikatsioonitehnoloogial rajaneva otsedemokraatia sisseseadmise idee jõuab ühiskondlikku teadvusse aegamööda, sõltudes peamiselt Interneti kasutajaskonna suurenemise tempost ja arvutivõrkude levikust ühiskonnas. Nimelt võimaldab võrgumeedium poliitiliste otsuste tegemiseks hädavajalikku avalikku diskussiooni pidada tunduvalt paremini kui massimeedias müüdav poliitiline talkshow või kontori kovipausi smalltalk. Massiline avalik poliitiline diskussioon võrgus tekitab paratamatult mõtte, et miks ei peaks samas saama üht või teist küsimust kohe ka hääletada.
Kaasaegsetel komunikatsioonivahenditel põhinevat otsedemokraatiat propageerib praegu vähemalt üks omaette poliitiline partei, nimega "Democratech". Democratech'i ainus eesmärk on otsedemokraatia sisseseadmine ja poliitikute klassi kui sellise kaotamine. Poliitikute asemel eeldab Democratech nn. "arvamusjuhtide" esiletõusmist. Viimaste ülesanne oleks soovituste jagamine hääletajatele, ning erinevalt praegusest poliitilisest süsteemist oleks arvamusjuhtidel ainult kaudne, autoriteedil baseeruv võim.
Democratech kasvas välja Kanada Briti Kolumbia provintsi Vabariiklikust Parteist, ja on praeguseks Briti Kolumbia suuruselt neljas partei. Lähemal ajal kavatseb Democratech astuda üle-Kanadalisele poliitikaareenile. Democratech rõhutab, et nende partei eesmärgid ei ole sugugi seotud ainuüksi Kanadaga, ning nad on valmis toetama analoogiliste elektroonilise otsedemokraatia suunas töötavate parteide teket mistahes demokraatlikus riigis.
Organisatsioonilielt näeks Democratechi propageeritud otsedemokraatia ette iganädalast hariliku toonvalimis-telefoni ja/või arvutivõrkude kaudu teostatavat referendumit kõigis olulistes riiklikes ja kohalikes küsimustes, kusjuures iga kodanik saab diskussioonis ja hääletamises osaleda otse omaenda kodust või töökohalt. Vaestele võimaldab valitsus tasuta telefoni ja/või odavaimat sorti arvuti. Igal hääletajal on identifitseerimise ja pettuste vältimise tarvis omaenda salakood. Poliitilist maastikku suunavad formaalse staatuseta arvamustejuhid. Riik on mitmel tasandil jaotatud geograafilisteks hääletuspiirkondadeks. Iga hääletaja võib esitada aastas ühe otsuse/seaduse-eelnõu, mis pannakse suurema geograafilise üksuse hääletusele juhul, kui seda eelnõu toetab vähemalt 5-10% kohalikust valijaskonnast, olenevalt üksuse suurusest.
Euroopa ühendus, NAFTA ja GATT seavad oma ideoloogiliseks aluseks vabakaubanduse ning lõppeesmärgiks tööjõu vaba liikumise. Abstraktne tööjõud, riigi rikkuse-vaesuse tegelik määraja, seondub üha vähem ja vähem konkreetse riigiga. ühest riigist teise kolimine ei ole alati oluliselt suurem samm, kui linnast linna kolimine. Klassikuid parafraseerides: tööjõul ärgu olgu kodumaad. Kodulinn, seda ehk. Virtualiseeritud, mobiilne tööjõud surub riigimasinat virtualiseerumise suunas. Arvutivõrgu kaudu telependeldavat tööinimest huvitab pigem kohalik linna(rajooni)poliitika, mis tema lähimat füüsilist ümbrust mõjutab, kui üldine riigipoliitika, millega tal ehk mingit otsest sidet pole. Linnriigid ning kärajad võivad ajaloo-udu spiraali pidi uuesti pinnale tõusta.
Interneti kaudu teostatav vanakreeka tüüpi otsedemokraatia ilmselt tulemata ei jää, hääletusmasina nupule vajutamine on lihtsalt liiga köitev. Samas ei oska keegi praegu ennustada, millise geograafilise või hoopis virtuaalse võrgu-riigi küsimusi elektroonilistel referendumitel otsustama hakatakse.
Teadmine on teatavasti võim. Post-postindustriaalsel võrguajastul libiseb võim aga lihtteadmiste juurest metateadmise juurde: oluliseks saavad esmajoones teadmised teadmisest endast, ning harilik teadmamehest valgekrae ärkab ühel ilusal hommikul nagu Kafka putukas -- võimukoridoridest välja visatud, lihttöölise staatuses.
Tehnoloogia kaugekõnede pidamiseks interneti kaudu on olnud kasutusel enam kui aasta. Kvaliteet on sageli küll pisut halvem kui harilikul telefonikõnel, see-eest aga ei tule selliste kõnede eest maksta rohkem kui ükskõik millise muu interneti-kasutuse eest, st kohaliku kõne hinna.
Tasuta kaugekõne esimeseks eelduseks on loomulikult, et kummalgi kõnelejal on olemas internetti lülitatud ja mikrofoniga varustatud arvuti. Teiseks eelduseks on vajaliku tarkvara olemasolu kummalgi kõnelejal. Nimetatud tarkvara on aga siiani olnud eksperimentaalse moega ja kõike muud kui standardne - ei maksa suuremat loota, et juhuslikul adressaadil lombi taga on interneti-telefoni tarkvara olemas, seejuures veel teie omaga sobiv.
World Wide Webi massikasutusse toonud üliedukas Netscape tõi 1996. aasta suvel välja Navigatori versiooni, kuhu on sisse ehitatud tasuta (või kohaliku kõne hinnaga) kaugekõnesid võimaldav internetitelefon, mis sisaldab hulga lisavõimalusi, nagu automaatne telefonivastaja, audiokonverents mitme kõneleja ühisosavõtul ning võrgumaailmas populaarne 'teksti-telefon', nn. chat. Arvuti külge ühendatav mikrofon või telefon maksab väga vähe, ning tasuta kaugekõnelemine on liiga tugev peibutis mikrofoni ostmata jätmiseks. Netscape hindab kasutajate arvuks esialgsel etapil ca 20-30 miljonit.
Erinevalt harilikust telefonist, mis laseb läbi ainult juttu, võivad Netscape võrgutelefoni kasutajad lisaks suhelda joonistuste ja kirjutiste abil: kumbki saab kirjutada-joonistada mõlemile nähtavale, ühisele "tahvlile". Interneti-telefonile lisaks lubab uus võrgulehitseja monteerida harilike WWW-lehekülgede sisse heli- ja videolõike ning sisaldab veel kolmemõõtmeliste simulatsioonide tegemiseks ettenähtud komponenti, mis toetab virtuaalse reaalsuse modelleerimiskeelt VRML 2.0.
Internetibuumist kõrvalejäänud telefonifirmade ühendused Ameerikas on sattunud paanikasse ning püüavad avaldada survet interneti-telefoni riist- ning tarkvara müügi keelustamiseks.
Mobiilset interneti-kasutamist võimaldav GSM-telefoni ja sülearvuti kombinatsioon on muutumas levinud töövahendiks. 1996. aasta keskpaigani ei olnud aga olemas tõeliselt miniatuurset, pintsakutaskus kantavat arvuti-telefoni sümbioosi.
1996. aasta suvel toob Nokia turule seniolematult võimsa GSM-mobiiltelefoni: Nokia Communicator 9000. Hariliku mobiiltelefoni mõõtmetega toote lahtikäiva kaane all peitub korraliku kontoriarvuti võimsusega (Inteli 386-protsessor ja 8 megabaiti mälu) miniatuurne interneti-arvuti. Ekraanil mõõtmetega 115x35 mm on teravust 640x200 punkti, klaviatuur sisaldab kõiki standardseid arvutiklahve pluss mitmeid eriklahve.
Communicator 9000 võimaldab mobiilsele telefoneerimisele lisaks mobiilselt saata ja vastu võtta faksi ning e-posti, kasutada interneti World Wide Webis leiduvaid sadu tuhandeid andmebaase ning pidada otseühendust kontoris oleva statsionaarse arvutiga. Samuti on Nokia GSM-arvutisse sisse ehitatud aadressiraamatu-, märkmekirjutamise-, kalendri- ja kalkulaatoriprogrammid.
Mõjuvõimsa futuroloogi Alvin Toffleri kirjutiste järgi on võimu kolm mõõdet kaasaegses ühiskonnas needsamad mis klassikalises vesternis: vägivald, varandus ja teadmised.
üks ei asenda kunagi teist; Jaapanis sümboliseerivad imperaatori võimu mõõk, kalliskivi ja peegel. Ei maksa unustada, et USA roll maailma supervõimuna baseerub olulisel määral just suurekaliibrilisel hästiõlitatud sõjamasinal.
Vägivald on paraku niisugune võimukomponent, mis funktsioneerib hästi seni, kuni seda tegelikult tarvis ei lähe. Varandus funktsioneerib tegeliku kasutamise korral hulga paremini, ainus häda on see, et ta kipub seejuures kahanema. Kahe eelmisega võrreldes esindab informatsioon kõrgema kvaliteediga võimuhooba, mida kasutamine ei riku ja mille hulk seejuures ei vähene. Teadmised ja informatsioon ainult paljunevad, ning kuulujutust võib saada kõikehävitav laviin.
Informatsioon on voolav väärtus ning sellisena leiab ta üles kõivõimalikud praod ja nurgad, kust välja pugeda ja omaette tegutsema asuda. Võrgumeediumi äkiline sünd ja tormakas areng on ebamugavale informatsioonile perfektne levikanal ja kasvuruum: erinevalt harilikest meediakanalitest on näiteks interneti uudisgrupid vabad ja sisuliselt tsenseerimata, ning info levitamine korraga kasvõi mitmekümnele tuhandele huvilisele vajab vaid paari klahvivajutust. Iseasi on muidugi see, kas iga infonupp ikka mitukümmet tuhandet ka huvitab, aga OK: paarikümnele tuttavale võib sõimuvalinguid kartmata ka väikesi kuulujutte levitada. Need paarkümmend võivad juttu omakorda edasi postitada ja/või suurematele võrgufoorumitele saata, ning info edasiliikumine ongi tagatud.
Infolevi ootamatust, pretsedenditust kergusest sünnivad skandaalid sealt, kust seda muidu oodatagi ei oska. ühiskonnal läheb veel tükk aega, kuni uue meedia mängureeglid harjumuseks saavad ja kelleski shokki ei tekita. Paljud reeglid alles sünnivad. Klassikaline copyright ja paljundamisõigused töötavad võrgus kohmakalt ning nende rakendamisega seotud võitluste käigus sünnib aeglaselt arusaam vajadusest uute seaduste järele.
Võrgus leviva info peatamispüüdluste seas on üheks kuulsamaks Saientoloogide Kiriku (Church of Scientology) püsiv rahvusvaheline tegevus, mis kulmineerus Soome politsei mobiliseerimisega mitte milleski süüdi oleva Johan Helsingiuse vastu.
Saientoloogide rikas ning mõjuvõimas kirik baseerub ulmekirjanikust visionääri L. Ron Hubbardi kirjutatud ja suulistel õpetustel, millest kuulsaim on raamat nimega ``Dianeetika'' (``Dianetics''). Muuseas, saientoloogide kirik oli (on ehk ka praegu?) põhjamaade lennukompanii SAS suuraktsionär, mille selgeks märgiks Hubbardi teoste alaline kohalolu SAS-i lennujaamade raamatulettidel.
Saientoloogide kiriku väljakuulutatud eesmärgiks on oma liikmete vaimse tervise ja heaolu parandamine keeruliste ajupesu-taoliste psühhomenetluste abil. Vägevate reklaaminäidetena figureerivad sellised filmikuulsused nagu John Travolta ja Tom Cruise. Saientoloogid on mõistagi kohal ka Eestis, teadaolevalt näiteks personalifirma U-MAN kaudu. Skeptikute väitel on saientoloogid aga osav ja petturlik rahategemise organisatsioon, mis ei löö risti ette mitte millegi ees. Olgu kuidas on, kindel on siinjuures see, et kirikuliikmeid veendakse progresseeruvalt kallinevate saientoloogia-protseduuride ettevõtmise vajaduses ja kirik tervikuna on tohutult rikas.
Saientoloogide kirik on jätkuvalt püüdnud häirida ja sulgeda nende tegevuse üle diskuteerivat interneti uudisgruppi alt.religion.scientology. Nimelt publitseeritakse selles grupis sageli saientoloogide salajasi tekste ja kohtumaterjale. Kiriku rajaja Ron Hubbard aga kuulutas, et kõik saientoloogia ründajad on kurjategijad, ning passivse enesekaitse asemel tuleb saientoloogidel alati rünnakule minna.
üks saientoloogide hoobasid on just kopeerimisõiguste rikkumisele rõhumine. Siinkohal tuleb mängu soomlane Johan Helsingius.
Nimelt on harilikel internetis postitatud teadetel alati automaatselt kaasas postitaja ja arvuti võrguaadress ning olulisemad punktid marsruudist, mida postitus oma teel läbinud.
Mida teha, kui soovitakse postitada anonüümselt ja tagada, et teate saatja ja lähteaadress kõigi eest saladuseks jääks? Mugav lahendus on kasutada üht ca 20-st olemasolevast nn. anonüümsest serverist. Taoline server on võrgus olev spetsiaalse tarkvaraga arvuti, mis talle saadetud teatest lähetaja aadressi ise ära lõikab ja postituse seejärel soovitud aadressil edasi saadab. Vastuste saatmise võimaldamiseks sisaldab anonüümne server salajast kodeeritud andmebaasi, mille kaudu süsteem anonüümse postitaja aadressi ainult talle teadaoleval viisil salvestab ja saabunud vastused anonüümsele postitajale edasi annab.
Johan Helsingius oli oma Helsingis asuvas võrgufirmas 1992 aastal käima pannud just taolise tasuta kasutatava anonüümse serveri, aadressiga anon.penet.fi.
Saientoloogid olid aga veendunud, et mitmed nende salajasi tekste publitseerivad anonüümsed võrgukodanikud tarvitavad anonüümsuse tagamiseks nimelt Helsingiuse serverit. Pärast Soome pressis ilmunud sissejuhatavat artiklisarja, milles Helsingiuse serverit pornograafia levitamises süüdistati, saavutasid saientoloogid, et 1995. aasta 8. veebruaril nõudis Soome politsei Helsingiuselt ühe konkreetse saientoloogide raevu põhjustanud anonüümse kasutaja aadressi ja identiteedi kindlaksmääramist. Keeldumise korral ähvardas politsei Helsingiuse arvuti konfiskeerida, kogu salajane andmebaas lahti muukida ja anonüümsusteenus ära keelata. Helsingius alistus.
Võrgumeediumi arengukiirus on erinevate riikide lõikes väga ebaühtlane. Me ei hakka siin rääkima näljahädas vaevlevatest Aafrika riikidest: peale vaesuse leidub muidki pidurdavaid tegureid.
Erinevate uuringute järgi on U.S.A-s 9.5 miljonit kuni 24 miljonit interneti-kasutajat, mis teeb 3.5-12% elanikkonnast. Uue meedia kiiret kasvu näitab asjaolu, et enam kui pooled praegustest kasutajatest tegid internetiga algust möödunud aasta jooksul. Kolmandik kasutajatest väidab, et interneti tõttu vaatavad nad senisest vähem televiisorit. Samas ei ole vähenenud lugemisele kulutatud aeg.
Interneti kasutamistiheduselt järgnevad U.S.A-le Taani, Kanada ja Rootsi. Tööstushiiglased Saksamaa ja Jaapan on alles esikümne lõpus. Tasub tähele panna, et nii Taanis kui Rootsis on läbilõikeline inglise keele tundmise tase väga kõrge, palju kõrgem kui mainitud Saksamaal või Jaapanis. Samas ei maksa teha ennatlikku järeldust, et internet ongi ainult üks ingliskeelne asi. Näiteks sealsamas Rootsis on internetis kättesaadavaks tehtud tõeliselt suur hulk materjale, sealhulgas kõik suuremad ajalehed, ning rõhuv enamik sellest on loomulikult rootsikeelne.
Prantsusmaa riiklik telekommunikatsioonifirma (praegune France Telecom) käivitas 1981. aastal ambitsioonika arvutivõrgu-projekti nimega Minitel. Asja idee oli sarnane interneti praeguste arengutega: iga telefoniomanik saab oma kodust väikese arvuti kaudu ligipääsu suurtele andmebaasidele, mis sisaldavad sõiduplaane, telekavasid, uudisteülevateid, kaubamajade katalooge, aktsiahindu, temaatilisi vestlusringe ja muud taolist. Soovitud kauba saab Miniteli kaudu otse kodust välja valida ja kohale tellida.
Praeguseks on Miniteli süsteemil oma 6,5 miljoni ülesseatud terminaaliga (neist 4,5 miljonit kodudes) umbkaudu 16 miljonit kasutajat. Möödunud aasta jooksul müüdi Miniteli kaudu 1,34 miljardi USA dollari väärtuses kaupu ja teenuseid. Tegemist on vähemalt Prantsusmaa ulatuses tõeliselt suure turuga, ning kogu süsteem on majanduslikult hästitasuv.
Miniteli käimamineku algaegadel oli süsteem tõeliselt revolutsiooniline. Mõelda vaid: 1977 lasti USA-s müüki kõige esimesed praktilised koduarvutid Apple II, Tandy TRS-80 ja Commodore PET, ning juba paar aastat hiljem tulid prantslased välja kodu-arvutivõrguga, mis realiseeris suure hulga praeguse imelapse - interneti - funktsioone.
Miniteli terminaal on väike esialgselt mustvalge tekstiekraaniga spetsiaalarvuti, mis võtab harilikke telefoniliine pidi ühendust teenuseid pakkuvate firmade ja Miniteli keskjaamadega. Nähtav pilt sarnaneb televiisori teletekstiga ja millekski muuks peale kommunikatsiooni Miniteli terminaali-arvuti ei kõlba. Esimesi terminaale tootis Philips ja nende hind oli ca 5000 franki. Radikaalse turustamissurve peamine nõks oli Miniteli terminaalide jagamine abonentidele tasuta! Eeldati, et nelja-viie aastaga saadakse abonenditasude ja Miniteli süsteemi muude tulude arvelt terminaali hind kaetud. Koju ja kontorisse paigaldatud terminaalidele lisaks on hulk terminaale pandud avalikuks kasutamiseks tänavatele, raudteejaamadesse ja mujale, umbes samamoodi kui oleme harjunud nägema harilikke taksofone.
Uuemad terminaalid on juba värvilised ning mitmes osas pisut parandatud, see-eest aga ei jagata neid enam tasuta: tuleb kas osta või üürida. Alternatiiviks on hariliku koduarvuti kasutamine: nii PC-del kui MacIntoshidel töötavad Miniteli-simulaatorid, ning harilik arvuti-moodemi komplekt võimaldab kõike sedasama, mida spetsiaalne Miniteli-terminaalgi. Vahe on ainult hinnas: Miniteli spetsiaalterminaal on koduarvutist palju odavam.
Miniteli saab siiski kasutada ka interneti kaudu (vaata www.minitel.fr), aga üldjuhul mitte ilma rahata: abonendimaks on 100 franki kuus, ning tasuliste teenuste eest maksmise eriarvele tuleb kohe hakatuseks hoiustada 500 franki. Reklaami huvides pakutakse tasuta piiratud võimalustega Miniteli-abonementi, instruktsioone leiab ülaltoodud interneti-aadressilt.
Miniteli varane massiline kasutuseleminek on praegu üks peamisi põhjusi, miks internet on just Prantsusmaal väga vähe levinud: interneti loomulik nishsh on suures osas juba hõivatud.
Teine 'internetiseerimist' pidurdav põhjus on muidugi keeleline. Prantsusmaa on ju teadupärast väga omakeele-keskne, ning enamik kodanikke ei mõista inglise keelt kas üldse või mõistab seda läbi suurte raskuste. Enamus interneti-teenuseid ja materjale on aga ingliskeelsed, ning taolise ülekaaluliselt ingliskeelse maailma vastu tekib prantsuse tarbijal automaatselt tõrge. Minitel seevastu on täielikult orienteeritud prantsuskeelsele prantsuse kasutajale, ta on Prantsusmaal välja töötatud ja terminaalegi toodetakse peamiselt Prantsusmaal.
Kolmas põhjus on ilmselt hind. Miniteli spetsiaalterminaal on palju odavam kui universaalne koduarvuti, mille olemasolu on siiani interneti kasutamise üks eeltingimus.
Kõigi selle tulemusena on internetil Prantsusmaal siiani ainult ca 220.000 kasutajat, ning rõhuv enamus viimastest töötab kas ülikoolides või militaarsfääris. Mitteakadeemilisi erakasutajaid hinnatakse olevat umbes 20.000, so. peaaegu üldse mitte. Interneti-turgu Prantsusmaal sama hästi kui ei ole.
Miniteli praktilisusele ja massilisele kasutamisele vaatamata peab tunnistama, et kogu süsteem on nüüdseks ajale jalgu jäänud. Miniteli-terminaalid suudavad töötada ainult lihtsakoelise ja enamasti mustvalge tekstiga, mingist piltide või videoklippide näitamisest (mis interneti puhul loomulik) ei ole Miniteli süsteemis juttugi. Interneti tehnoloogiaga võrreldes on Minitel aeglane, nõrk ja sisaldab tervikuna palju kordi vähem informatsiooni kui internet. Peale selle on Minitel põhimõtteliselt ainult Prantsusmaale orienteeritud süsteem, mida väljaspool Prantsusmaad praktiliselt ei kasutata.
Varem või hiljem on kinnine Minitel sunnitud ennast näoga interneti poole pöörama, ning lõpptulemus on ette teada: Miniteli tehnoloogia kaob kasutuselt ja asendatakse odavate interneti-terminaalidega. Viimaseid oodatakse turule ilmuvat juba lähemal ajal. Minitel jääb ilmselt alles, kuid ainult organisatoorse Prantsusmaale orienteeritud turu- ja teenustestruktuuri, mitte aga tehnoloogiana.
Televiisorivaatamise eeltingimus on televiisori olemasolu, ning soovitavalt kodus: kui televiisorid oleks olemas enamikes kontorites, aga mitte enamikes kodudes, oleks telemeedial ehk üks kümnendik sellest tähtsusest, mis tal praegusajal on.
Samamoodi on uue võrgumeedia-maailma kasutamise eeltingimus vähemalt keskpärase arvuti käepärane olemasolu. Poes müügilolevate arvutite hinnad on aga kusagil 2000-3000 dollari kandis, mis on hea mitu korda rohkem, kui on tarvis televiisoriaparaadi eest välja panna. Televiisor pealegi ei aegu nii kiiresti kui arvuti. Kuus-seitse aastat vana arvuti on nüüdisaegsetega võrreldes väga nõrk ja kaasaegne tarkvara tema peal sageli enam ei tööta. Vana arvuti tuleb välja vahetada, samas kui vana televiisor võib veel hea hulga aega korralikult töötada.
Vaatamata arvutitehnoloogia ja -tööstuse pöörasele arengule ei ole arvutite hinnad viimase kümne aasta jooksul langenud. Põhjuseks on asjaolu, et turule ei tooda mitte vanade arvutite odavamaid versioone, vaid sama (kõrge) hinna eest üha paremaid arvuteid.
Lähema aasta-paari jooksul ülalkirjeldatud hinnatrend ilmselt murtakse. Mitmed firmad on juba teatanud kavatsusest tulla turule senistest mitu korda odavamate arvutitega. Kasu tõuseb odavate arvutite müümisest mõistagi siis, kui neile tekib senisest hoopis suurem turg. Lootuse viimaseks annab multimeedia- ja interneti-tehnoloogia piisavalt kõrge tase: odavate arvutite põhirakendus saaks olema CD-ROM-ide mängimine ja interneti-ühendus. Viimased on iseenesest piisavalt huvitavad ja kasulikud asjad, ning massiarvuti jääks nende tarbimise juures lihtsalt televiisorisarnaseks abivahendiks: erinevalt senisest turuprintsiibist ei pruugiks hästimüüdav arvuti enam olla tehnika viimane sõna. Sellisel juhul saab hind suuresti määravaks müügiedu teguriks.
1995. aasta jaanuaris teatas väike Inglise kvaliteetarvutite firma Acorn Computer Group, et USA tarkvara-hiidfirma Oracle on valinud Acorni partneriks uue odava interneti-arvuti väljatöötamisel. Massiarvuti hinnaks planeeritakse 300 kuni 500 dollarit, tema esmane rakendus on interneti-ühenduse pakkumine ja tõenäoliselt ka CD-ROM-ide mängimine. Acorni aktsiad (millest 75% on Itaalia suurfirma Olivetti omanduses) tõusid järsult.
Analoogiliste odavate interneti-arvutite kallal töötavad veel mitmed firmad, tuntumatest näiteks Jaapani Mitsubishi Electric. Peamiseks süsteemprogrammeerimiskeeleks (mida tavakasutaja loomulikult tundma ei pea) planeeritakse kõigil nimetatud arvutitel kasutada SUN-i poolt välja töötatud spetsiaalset interneti-programmeerimiskeelt JAVA. ükski nimetatud massiarvutitest ei hakka kasutama Microsofti operatsioonisüsteemi Windows.
Arvuti-, võrgu- ja televiisorifirmade ühine eesmärk on tele- ja internetimeedia kiire kokkusulatamine.
Eraldi internetiarvuti pole ainus massikasutuse jaoks võimalik lahendus. Vähemalt sama perspektiivikas on idee ehitada internetiarvuti otse hariliku televiisori külge. Selline lisandus ei tee televiisorit oluliselt kallimaks; juba praegu on suur osa televiisoreid varustatud teleteksti süsteemiga. Võrdlus on küll pisut kohatu, aga internet oleks siis teatud mõttes nagu super-teletekst, mida saab kasutada tuttava TV-kaugjuhtimispuldi pisut täiendatud versiooni abil.
Koostöös NEC-i ja Jaapani telefonifirmadega töötab Microsoft TV-aparaadiga ühendatud võrguterminaali Microsoft Interactive TV (ITV) loomise suunas, planeerides viimase hinnaks ca 400 dollarit. Et Jaapani kompaniid on televiisoritootmises edukamad kui arvutiturul, on hulk Jaapani elektroonikagigante nagu Sony, Hitachi, Victor, JVC ja Mitsubishi Electric võtnud suuna nimelt harilikul televiisoril baseeruva interneti-terminaali turuletoomisele käesoleva aasta lõpuks. TV-aparaaditööstus loodab viimasest suuremastaabilist tulu, sest see annab tarbijatele selge motiivi vana teleka uue vastu väljavahetamiseks.
Televiisorile lisaks sobib komplekti suurepäraselt laserplaadi-mängija. Teatavasti suudavad paremad plaadimängijad, näiteks Sony "interaktiivne CD'' töötada plaatidega, mis sisaldavad nii muusikat, videomaterjali kui harilikke pilte ja tekste. üks CDi sisaldab kuni 300,000 lehekülge teksti, 18 tundi muusikat, 74 minutit videomaterjali või nende kolme kombinatsiooni.
Pildinäitamiseks peab plaadimängija niikuinii TV-aparaadi külge ühendama. JVC ja Hollandi firma Philips on mõlemad lubanud tulla 1996. aasta jooksul välja sellise TV külge ühendatava plaadimängijaga, mis võimaldab samas interneti kasutamist. JVC televiisorit, laserplaadimängijat ja võrguarvutit sisaldav komplekt hakkab esialgsetel hinnangutel maksma ca 2000 dollarit. Philipsi interneti-ühendusega CDi-mängija prognoositav hind on 620 dollarit ning arvutit kartvate klientide eemalepeletamise vältimiseks kavatseb Philips igati hoiduda "arvuti"-sõna mainimisest. Kaheksakümnendate aastate alguses tuli Philips esimesena välja praeguseks standardse laserplaadiga -- nüüd loodab Philips omaaegset edu korrata.
TV-aparaadiga ühendatud odavad võrguarvutid ei püüa asendada suure mälu ja võimsate ketastega varustatud nn normaalarvuteid: eesmärgiks on vallutada traditsioonilist arvutit mittevajavatest kodanikest koosnev turunishsh.
Natuke kaugemas perspektiivis planeeritakse telesaadete ning filmide levitamist arvutivõrgu kaudu. Esialgu on siin peamiseks takistuseks kodudesse ulatuvate telefoniliinide piiratud läbilaskevõime, mis lubab edastada küll väiksemaid videoklippe, aga mitte kvaliteetse pildiga tundide kaupa jooksvat telesaadet. Põhimõttelisi takistusi massikasutuses olevate liinide laiendamiseks ja infoedastussüsteemide täiustamiseks aga ei ole, ning nelja aasta pärast saabuva sajandilõpu paiku peaks ETV telepildi levitamine mistahes maailmanurgas reisiva eestlase hotellituppa olema igapäevane reaalsus.
Pika aja jooksul oli infotehnoloogia arengu pöörane kiirus suuresti põhjustatud kaitsetööstuse vajadustest. Erinevalt "harilikest" kiirele kasumile orienteeritud rahamahutustest oli mõjuv osa USA tohututest kaitse-investeeringutest suunatud tehnoloogilise edumaa saavutamisele.
Külma sõja lõpp - või vaherahu - tõi kaasa kaitsetööstuse finantseerimise languse; militaarsfääri arendustööga seotud töökohtade arv hakkas tasapisi kaduma.
Nüüd on meelelahutustööstus militaristide ning kosmose- ja lennukitööstuse senist juhtivat rolli üle võtmas.
Näiteks tekkis ainuüksi 1995. aasta jooksul Los Angelese filmistuudiotes ca 30.000 infotehnoloogiaga tihedalt seotud töökohta. 'Siliwood' tähistab filmi- (Hollywood) ja arvutitööstuse (Silicon Valley) hübriide Los Angeleses.
Tuntuim uutest hübriidfirmadest on 'Dreamworks': Hollywoodi juhtivate jõudude Steven Spielbergi, Jeffrey Katzenbergi ja David Greffeni ühisettevõtte Bill Gatesi, Silicon Graphicsi, Microsofti ja IBM-ga. Dreamworks'i esimene film - piibliteemaline multifilm "Egiptuse prints" - jõuab kinodesse 1997. aastal.
Pixar-Disney jätkab "Toy Story"-ga edukalt alustatud sarja. Ei maksa unustada, et Pixari juht on kümnenditetaguse personaalarvuti-buumi guru, Apple Computeri ja Macintoshi looja Steve Jobs.
Actionfilmide tootjad - s.o. enamik filmitööstust - teenivad raha eeskätt verejanu ja agressiivsuse ning põnevuseiha väljelamise vajaduse arvelt. Tegelik sõda, kaklemine, tundmatutel maadel ja tundmatute naiste/meestega seiklemine jääb enamusele inimestest ühel või teisel põhjusel tegelikult kättesaamatuks.
Lisaks filmidele rahuldavad taolist enese väljaelamise vajadust ebaharilikku reaalsust simuleerivad mängud. Mida realistlikum pilt ja heli ning mida keerulisem ja põnevam mängu süzhee, seda enam kaldub senine actionfilmi-vaataja kulutama aega arvutimängude mängimisele - seega ka nende eest maksmisele. Tipptasemel simulaatorite ehitajad pigistavad olemasolevast arvutitehnoloogiast välja viimase, ning avaldavad suurema läbimüügi nimel pidevalt kaudset turusurvet tehnoloogia arendamiseks.
Hollywoodi ja Silicon Valley seosed tugevnevad korraga mitmest suunast: kui filmitegijad kasutavad spetsiaalefektide tegemiseks infotehnoloogiat, siis arvutimänge on omakorda hakatud kombineerima harilike filmivõtetega. Uutes suurebüdzhetilistes mängudes kombineeritakse virtuaalne reaalsus päris näitlejate osavõtul tehud videolõikudega.
Arvutimängude auditooriumil on lai spekter. Kuigi siin selget piiri tõmmata ei saa, on osa mänge mõeldud eeskätt täiskasvanutele, osa aga lastele. Kalli universaalarvuti asemel on laste jaoks sageli ökonoomsem osta väike spetsiaalne mänguarvuti. Tehnoloogilise külje pealt ei ole viimastele universaalarvutitega võrreldes midagi ette heita - tootjad on lihtsalt loobunud kõigest mängimiseks mittevajalikust ja kontsentreerunud mängudeks vajaliku kõrgetasemelise graafika realiseerimisele, tagades niimoodi odava hinna.
Juhtiv mänguarvutite tootja Nintendo lasi 1996. aasta suvel turule masina, mis on mitmete parameetrite poolest võimsam, kui parimad laiatarbe-kontoriarvutid. Nintendo 64 protsessor baseerub Silicon Graphics'i 64-bitisel arvutigraafika-tehnoloogial, samas kui uue laiatarbe-kontoriarvuti Pentium-protsessor on "ainult" 32-bitine. Mõistagi on olemas ka 64-bitilisi universaalarvuteid, kuid nad on kallid ja praktikas suhteliselt harva ettetulevad. Uus Nintendo 64 võimaldab lapsel mängida "Toy Story" taolises, väga köitvalt simuleeritud graafikaga kolmemõõtmelises keskkonnas.
1995 aasta teise poole jooksul oli Eesti lehtedes ilmunud sedavõrd palju interneti-artikleid, et enamik ajakirjandust neelavaid kodanikke hakkas arvutivõrkude ja meediarevolutsiooni temaatikast kuuldes juba kerget iiveldust tundma. Aasta-kaks tagasi oli olukord selgelt vastupidine: internetist oli midagi kuulnud ainult käputäis asjahuvilisi.
Kõrgetel tuuridel käimal"inud interneti-buumi põhjuseks on uus kvaliteet, mille arvutivõrgud viimase paari aastaga saavutanud. Interneti kasutamine muutus korraga mugavaks, kasulikuks ja põnevaks harilikule mittespetsialistist arvutinäppijale. Seepeale hakkas Internetis leiduva informatsiooni, piltide ja artiklite arv pöörase kiirusega kasvama.
Internet ise oli aga varasel tagasihoidlikul kujul olemas juba aastakümneid enne, kui ta hiljuti n.ö ühiskondlikku teadvusesse jõudis.
Interneti päris alguse juured ulatuvad Pentagoni ja USA armee arvutiseerimise pioneeride juurde; Nõukogude Liit, kus kopeerimismasinadki KGB range kontrolli all seisid, oli arusaadavatel põhjustel Interneti-katsetuste suhtes väga ebasõbralik pinnas.
Millal siis internet Eestisse jõudis? Enne kui vastama hakata, tuleb täpsustada, et mida just interneti all mõeldakse: igasugune arvutivõrk nimelt ei väärigi interneti nime. Kõige lihtsam oleks nimetada internetiks korraga tervet seda ülemaailmset arvutivõrku, kus igal masinal ja kasutajal omaette interneti-aadress, mille järgi suvalisest teisest masinast e-posti saab saata. Kitsamas mõttes nimetatakse internetiks aga selle suure arvutivõrgu privilegeeritud osa, mille vahel teadete saatmine käib ilma olulise viivituseta, umbes nagu telefonikõne.
Laiemas ja vähem kvaliteetses mõttes jõudis internet Eestisse 1990. aasta suvel/sügisel: Tampere tehnikaülikoolist laenuks saadud moodemi Robotics Courier V.32 abil panid Küberneerika Instituudi teadurid Aleksander Shmundak, Mari Kõpp ja Leonid Tomberg käima regulaarse ühenduse oma instituudi ja soome UNIXI-kasutajate seltsi (FUUG) masina vahel. Küberneetika Instituudi arvuti helistas iga poole tunni tagant Soome arvutisse ja saatis edasi ning võttis vastu vahepeal saabunud teated. Ca 400 rubla eest kuus said Eesti-poolsed kliendid ennast oma moodemi abil Küberneetika Instituudi arvuti külge haakida ning samuti e-posti saata. Küberneetika instituudi e-posti aadressi lõpus oli .su, mis tähendas mõistagi NSVL-i. Olin ise üks uue süsteemi esimestest kasutajatest, ning n.ö. suure maailmaga ühenduse saamise tunne oli tõepoolest rabav.
Lisaks e-postile lubas nimetatud varane süsteem lugeda interneti (USENET-i) uudisgruppe. Põhimõtteliselt oleks saanud ka ise uudiseid saata, aga süsteemi eest vastutav Aleksander Shmundak seda millegipärast ei lubanud (kartis järelevalve-organeid?). Sellegipoolest saatsid mõned häkkerid, näiteks Ott-Mihkel Tammepuu, vahetevahel siiski salaja teateid uudisgruppidesse.
Suurele internetile lisaks eksisteerib hulk teisigi ülemaailmseid arvutivõrke, millest tuntuim on ehk FIDONET. Väga laias mõttes võib ka FIDONET-i interneti osaks nimetada, kuna ühest teise on võimalik arvutiposti saata. Tehniliselt on tegu siiski üpris erinevate süsteemdega. Esimene FIDONET-i süsteem Eestis valmis mõned kuud peale ülalmainitud Küberneetika Instituudi süsteemi käimasaamist: 1989 detsembri lõpus panid Andrus Suitsu ja Tarmo Soodla käima Opus-e nimelise P.O.Box-i. 1990 aasta kevadel lülitus Eesti FIDONET Soome kaudu ülemaailmsesse FIDO-võrku, ning sama aasta sügiseks oli Eestis juba sedavõrd palju FIDONET-i huvilisi, et Eesti sai omaette FidoNeti regiooni staatuse (R49).
Moodemiühendus Küberi ja Soome masinate vahel ei võimaldanud kiiret otseühendust (nn TCP/IP), mis on interneti kitsama ringi ehk Tõelise Interneti firmamärgiks.
Kiire otseühenduse rajamine nõudis aga lisaks organisatoorsele tööle päris palju raha. Raha loodeti saada Põhjamaade Nõukogult, ning asjaajamisega hakkasid paralleelselt tegelema Ants Wõrk Küberneetika Instituudist ja Jaak Lippma KBFI-st. Kriitilisel hetkel olla nad sõitnud koos samas lennukis loodetavate rahastajatega kohtuma, kust aga parema ettevalmistuse tõttu tuli võitjana tagasi Wõrk.
Lippmaa ei jätnud jonni, sai omakorda rahad Soroselt ning hakkas Wõrguga paralleelselt välisühendust rajama. Wõrgu organiseeritav interneti-välisühendus läks kaablitpidi Helsingisse, Lippmaa aga kasutas kallist satelliidiühendust, mille abil tehti kaks satelliidi-otseliini Tallinn(KBFI)-Stockholm(KTH) ja Tartu(Biokeskus)-Stockholm.
KBFI satelliidiühendus sai valmis kuu aega enne Küberneetika Instituudi kaabliühendust: Tõelise Interneti käimapaneku juures 1992. aasta märtsis viibisid paar rootslast ja eesti poolelt Andres Bauman, Jaak Lippmaa ning Toomas Kadarpik.
Kuivõrd KBFI uus interneti-ots sai valmis enne Küberneetika Instituudi oma, õnnestus justnimelt KBFI seltskonnal esialgu internetinduses esimest viiulit mängima hakata: nemad hankisid Eestile Soviet Unioni .su-st erineva interneti aadressi .ee ja hakkasid Eesti-sisest internetti administreerima.
Nii Küberneetika Instituudi kui KBFI-Biokeskuse ühendused elasid välisfinantsidest, ning olid ette nähtud akadeemilistele kasutajatele. Küberneetika instituut ja KBFI-biokeskus hakkasid klientide osas aga ajama erinevat poliitikat: Küber nõudis enda külge ühendamise eest raha, KBFI-Biokeskus aga mitte.
Kui esimesed kiired välisliinid olid käima saadud, jätkati uute liinide ehitamist ja olemasolevate laiendamist. Kogu see tegevus käis pideva omavahelise kemplemise tähe alla, kusjuures vahepeal lülitusid aktsiooni uued tegijad, olulisemana neist Eesti Telefon, mille aktsiatest vahepeal pool Rootsi telefonifirma kätte olid jõudnud. Küber ehitas välja kaabliühenduse Tartu ja Tallinna vahel, ning Tartu loobus seepeale satelliidiühendusest. Seepeale ehitas Eesti Telefon Tallinnast Tartusse uue, palju võimsama liini. Vastutasuks sai Eesti Telefon interneti välisühenduse Tartus vahepeal tekkinud EENet-ilt, mis on Eesti akadeemilise interneti-ühenduse koordinaator.
Vahepealsete võitluste käigus kujunes välja niisugune pilt, et interneti-ühendus kahe naabermaja vahel kulges füüsiliselt läbi satelliidi, Rootsi ja Soome. Välisfinatseerijad nõudsid raiskamisele lõpu tegemist, ning nende survel ühendati erinevad Eestist väljuvad kaablid Eesti-siseselt kokku; füüsiliselt asub ühendus Eesti Telefonis.
Satelliidiühendused on lõplikult suletud ja kogu liiklus Eesti ning muu maailma vahel käib Tallinn-Helsingi vahelise valguskaabli kaudu. Kaablit omab Soome pool ja ühendust haldab vahepeal Küberneetika Instituudist välja kasvanud võrgufirma EsData Ants Wõrgu juhtimisel. Rahad ühenduse ülalpidamiseks tulevad aga Soome Haridusministeeriumilt ja Põhjamaade abiprojektilt "Baltnet", ning on olemas vähemalt 1996. aasta lõpuni.
Kui alguses oli internet peamiselt ülikoolide ja uurimisinstituutide sidevahend, siis nüüd, täiskasvanuna, on suurem osa kasutajaid harilikud kommertsettevõtted. Eestis saab kommertsettevõte osta ühenduse näiteks selleltsamalt EsData-lt või KBFI võrgugrupist väljakasvanud aktsiaseltsilt "Nösper". Lisaks neile veel arvutifirmalt Microlink või Eesti Telefonilt.
Tasuta ei anna enam ühendust keegi: kui alguses jagaski KBFI võrguühendust rahvale tasuta, siis 1995-ndast aastast hakati kommertskasutajatelt raha nõudma. Mitmed edasimüügi-firmad ise said aga oma ühenduse tasuta, tänu Põhjamaade poolt akadeemiliseks kasutuseks eraldatud abirahadele, lõigates selle pealt endale puhaskasumit.
Taoline ebaloomulik olukord kaua ei kestnud. 1995. aastal läks k"ima aktiivne võitlus selle nimel, et kõik kommertstarbijad välisühenduse eest ise maksma, ning tasuta saaksid ühenduse (muidugi juhul, kui Põhjamaade toetusrahasid uuendatakse) ainult akadeemilised asutused. Võitluse keskmes olid Eesti akadeemilise võrgustiku koordinatsiooniorgan EENet ja EEnet-i direktor Enok Sein.
1995. aasta sügisel sai Eesti ja Rootsi telefonifirmadel valmis uus väga võimas valguskaabel Stockholmi ja Tallinna vahel, ning lähemal ajal hakatakse osa sellestki kaablist kasutama interneti-liikluseks. Rõhuv enamik internetist saab olema kommertsiseloomuga, ning kõige järgi otsustades muutub internet Eestis tõsiste rahadega aetavaks suureks äriks.
Igasugune lõbustustööstuse toodang püüab võita endale maksimaalselt ruumi mistahes massikommunikatsiooni-kanalites, lendlehtedega alustades ja kaabeltelevisiooniga lõpetades. ülemaailmse arvutivõrgu muutumisega tõsiseltvõetavaks laitarbe-kommunikatsioonikanaliks käib paratamatult kaasas diskomuusika, seebiooperite ja pornograafia aktiivne tung internetti.
Pole ehk üllatav, et internetis levivate uudisgruppide seas on just pornogrupid suurima loetavusega tekstide hulgas: hinnangute järgi loeb suurimat seksjuttude gruppi alt.sex.stories umbkaudu 300 000 inimest. Samas moodustab see 300 000 ainult ca 3% uudisgruppide lugejate koguarvust; enamvähem sama palju loetakse tööpakkumiskuulutusi ja USA massikultuuri tippsaavutusele, Simpsonite multikasarjale pühendatud diskussiooni.
Pornograafia ei ole asi, millega rahvamasse kuidagi üllatada või rabada saaks. Enamik inimesi kas ei tarbi pornograafiat üldse, või teevad nad seda ainult siis, kui parasjagu lahtiolev telekanal öö hakul ootamatult pornoprogrammi alustab. Erinevalt veendunud viinaninast tarbib aktiivne pornolehtede ostja seda kraami kodus ning ei tule oma erihuviga viisakate inimeste silma alla kakerdama.
Mingil raskesti mõistetaval põhjusel erutab ning vihastab aga just arvutivõrkudes leviv pornograafia suurt osa konservatiivsemaid ühiskonnakihte. Needsamad inimesed, kes soovivad arvutivõrke komblustsensori kontrolli alla saada, ei kutsu ju sugugi üles pornograafiat avaldavate leheputkade hävitamiseks pogromme korraldama.
Seksuaalse komblikkuse ja konservatiivsuse üks kantse on praegusaegses maailmas teadupoolest USA; see on ka ilmselt põhjuseks, miks, erinevalt Euroopast, on vägistamine USA-s üks levinumaid kuritööliike. Samas on USA maailma esirinnas arvutivõrkude muutumisel tõeliseks massimeediaks. Konservatiivsuse ja ultramodernse tehnoloogia kokkupuutepinnal tekkib USA-s sageli ootamatuid keeriseid, mis võivad asjaolude kokkusattumise korral kasvada täismõõduliseks taifuuniks.
1995. aasta suvel avaldas Carnegie Melloni ülikooli sotsioloogide grupp Marty Rimm'i juhtimisel uurimuse pornograafia levikust ja turustamisest arvutivõrkude vahendusel (uurimuse leiab aadressil trfn.pgh.pa.us/guest/mrstudy.html). Rimmi uurimus kinnitab, et arvutite kaudu on kättesaadavaks tehtud tohutu hulk pornograafiat (Rimmi grupp leidis ca miljon pilti, juttu ja videolõiku). Suurt osa sellest materjalist ei levitata sugugi niisama tasuta, vaid puhtalt kommertseesmärkidel: tuhanded arvutitele orienteeritud sissehelistamisekeskused ehk niinimetatud BBS-d reklaamivad võrgus oma pornokogusid, millele ligipääsuks tuleb 10-30 dollari eest kuus endale vastav abonoment osta.
Martin Rimmi uurimus valas omakorda õli tulle USA-s käima lükatud interneti-komblusdiskussioonile. Senaatorid James Exon ja Dan Coats on juba algatanud seaduseelnõu, mille otsene eesmärk on pornograafia arvutivõrkude-levi tõkestamine. Samas tooks nende komblusseaduse vastuvõtmine kaasa tohutuid probleeme ka kogu ülejäänud 99.9% täiesti kombliku materjali levile internetis. Kokkuvõttes ei erinegi ettepanek suuresti ideest sisse seada nõukogude-stiilis kontroll uue meedia üle, mis tegelikkuses tähendaks arvutivõrkude kui massimeedia täielikku paralüseerimist.
Komblusvalvurite jaoks on harilikust n.ö. lihtpornost märksa ähvardavamad igasugused pervessustele pühendatud materjalid. Ja mingil määral on neil kahtlemata õigus. Perversse porno müük arvuti, telefoni ja moodemi abil on küllalt suur äri, ning näiteks Rootsis on see väidetavalt olulisim meetod keelatud pornomaterjalide levitamiseks. Alati ei saadetagi pilte lihtsalt arvuti kaudu laiali; pornomüüjad kasutavad arvuti poolt võimaldatavat anonüümsust ja paindlikkust keelatud videomaterjali reklaamiks ning kassettide hõlmaaluse müügi organiseerimiseks.
Olulise võrgu-kombluspolitsei survegrupi moodustavad lapsevanemad. Millegipärast kardavad nad tihti, et võrgus leviv porno leiab nende poegade/tütardeni tee hulga kergemini, kui trükitud roppused. Bill Duvall'i firma näitab õnneks kätte õige tee lapsevanemate paranoia vaigistamisel. Duvall toodab programmi "Surf Watch", mis blokeerib arvutikasutajal juurdepääsu teadaolevatele porno-allikatele võrgus. Ja kuna uusi allikaid tekib üha juurde ning vanad vahetavad sageli aadressi, siis on Duvall'i fimas tööl grupp tudengeid, kelle ainsaks ülesandeks on pornograafia otsimine võrgust. Leitud aadressid lähevad koheselt Duvall'i programmi keelatud pornoaadresside andmebaasi.
Veelgi kaugemale läheb oma tsenseerimistööga Vancouveris toodetav programm "Net Nanny". Viimane takistab isegi lihtsalt roppude sõnade võrkupidi saatmist ja lugemist. Vanemad saavad soovi korral ise otsustada, milliseid sõnu nad ropuks või muidu ebasoovitavaks peavad ja milliseid mitte.
Nõnda saab iga lapsevanem soovi korral endale mõõduka tasu eest automaatse kodutsensori osta, selle asemel, et taoline tsenseerimine kõigi oma hukatuslike kaudsete tagajärgedega kohustuslikult korraga tervele võrguühiskonnale peale tuleks suruda.
USA-s niivõrd oluliseks muutunud interneti ja pornograafia leviku üle peetav diskussioon kehutas autorit omal käel väidetavat pornograafia-uputust otsima. Lühidalt öeldes: tulemused olid enam kui kesised. Paaritunnise otsimise tulemusena tulid välja mõned leebed Playboy-tüüpi aktid, aga õigeid hardcore-pornopilte ei õnnestunudki leida. Enamik tõsist pornot on ilmselt kättesaadaval ainult tasulistel BBS-i telefoninumbritel, kusjuures autor ei suutnud leida isegi korralikku nimekirja taolistest tasulistest numbritest.
Mida siis selle paari tunni jooksul üldse leida õnnestus? Hakatuseks tasub ette võtta interneti pornojuttude-uudisgruppe alt.sex, alt.sex.stories, alt.sex.bestiality, alt.sex.bondage, alt.homosexual, alt.sex.masturbation, alt.sex.pictures, jne jne. Alt.sex.stories sisaldab tohutul hulgal ülirõvedaid pornojutte. Alt.sex.pictures sisaldab küll pilte, need on aga paraku kodeeritud ja seetõttu läheb vaadatava pildi saamiseks tarvis teatud lisapingutusi.
Ajakirjade klassikast esineb tuntud headuses Playboy (www.playboy.com), mis ilmub enamvähem tervikuna koos viisakate sekspiltidega kenasti kujundatud WWW-lehekülgedest koosnevas võrguväljaandes. Playboy levitab ennast sel viisil tasuta tänu reklaamituludele: võrguväljaandes on filmi- ja viskireklaamid oluliseks kujunduselemendiks.
Hoopis teist laadi seksväljaannet publitseerib teine klassik Penthouse (www.penthousemag.com/). Praegu võrgus kättesaadavast oktoobri-numbrist saab muide lugeda kuulsa terroristi Unabomberi tehnoloogiavastast manifesti. Paraku tahab Penthouse oma suure pornopiltide-, häälte- ja videoklippide-kollektsiooni vaatamise-kuulamise võrgu-abonendi eest 14 dollarit kuus (maksmiseks tuleb Penthouse'le telefoni teel oma krediitkaardi number teada anda) ning allakirjutanul jäigi see kiidetud kogu üle vaatamata.
Eesti kaks suuremat seksiajakirja ``Sexer'' ja ``Mr. Alex'' on üles riputanud omaenda kenasti kujundatud väljaanded (www.zzz.ee/sexer/ ka www.zzz.ee/mralex).
Keegi härra Jef on koostanud toreda lehekülje "Jef's Nude of the Month" (www.well.com/user/jef/nude.html), kus lisaks septembrikuisele Jaapani ekspornotähele võib laadida oma masinasse teisigi Jefi veidraid lemmikpilte. Hoopis põnevamad on aga Jefi suures kataloogis leiduvad viited hulgale interneti sekslehekülgedele, kust huviline leiab ühtteist naljakat, mille hulgas tõsist pornot siiski niisama lihtsalt kättesaadaval ei ole.
World Wide Web-i (WWW) plahvatuslik kasv on juba suutnud tekitada võrgu-turul osalevate tarbijate ning ettevõttete kriitilise massi. Interneti aktsepteerimine kommerts-meediakanalina on innustanud ettevõteid uurima ja kasutama novaatorlikke, võrgu jaoks loodud reklaami-meetodeid. Internetti ei saa enam käsitleda lihtsalt kommunikatsioonivahendina: tegemist on terve uue turuga.
Mida passiivsemat tüüpi võrgumeedia-kanal, nagu näiteks WWW, seda sobivam võrgus publitseerimiseks ja reklaamiks, ning vastupidi. Reklaamitehnoloogia võrgus rajaneb võrgukasutaja ehk adressaadi enda aktiivsusele. Lugejale tuleb anda võimalus ise valida, mida täpselt ja kui palju ta lugeda-vaadata soovib. Võrgureklaamis ei saa kasutada telereklaami tüüpi otsest vaatamissundust, kus vaatama kutsuv saade kinni keeratakse ja ühemõtteliselt pesupulbriga asendatakse.
'Spammimine' on interneti uudissõna, mis tähistab võrgu kuritarvitamist: väga suure arvu võrgukasutajate üleujutamist neile üldse mitte korda mineva teatega, mis on reeglina teadagi reklaam. Algselt pärineb roosat töödeldud sealiha tähistav 'spam' legendaarsest Monty Pythoni sketshist.
Esimesi suuri spammimise üritusi toimus 1994 aasta aprillis: kümned tuhanded kitsastele teemadele pühendatud interneti diskussioonigrupid ujutati korduvalt üle USA elamisloa 'Green Card' loterii avalduse täitmise teeneid pakkuva advokaadifirma Canter & Siegel reklaamiga. Spam ja tema järelkajad levisid võrkupidi nagu vähkkasvaja.
Võrguühiskonna päästis spammijate küüsist spetsiaalselt nimetatud juhuks kirjutatud programm 'Cancel-bot', mis automaatselt blokeeris kõgi nimetatud spammijate aadressilt saadetud teadete levi interneti uudisgruppe pidi. Kogu protsess tekitas aga internetis tevikuna märkimisväärset kahju ning raiskas kümnete tuhandete inimeste aega.
Võrguterrorism ja spammimise üritused korduvad nagu pommiplahvatused taas ja taas. Nüüdseks on loodud koguni mitu firmat, mis pakuvad raha eest võrguterrorismi ja spammimise-teenust!
Järgnevad kolm lõiku pärinevad aadressilt SPAMKING@marketing.com 1995. aasta septembrikuu jooksul miljonite inimesteni jõudnud reklaamiteatest, kus kutsutakse üles tegema justnimelt sedasama, mida tegi oma teatega Canter & Spiegel ning SPAMKING ja mida tegelikult mitte, mitte kunagi teha ei või: postitada oma teadet valimatult kõikidesse interneti uudisgruppidesse ja listidesse, kustkaudu see teade tõepoolest miljonite inimesteni jõuab.
SPAMKING alustab oma kuulutust: "Tähelepanuks kõigile firmaomanikele, reklaami- ja müügiagentidele! Massiline E-postitamine enam kui 5.000.000 (viiele miljonile) interneti kasutajale! Missugune teine meedia võimaldaks sul pöörduda korraga miljonite võrgukasutajate poole? Ja sul pole selleks isegi mitte arvutit tarvis!"
SPAMKING jätkab tehnoloogia tuvustamisega: "Käesoleva aasta jooksul olen ma elektroonilist turustamist kasutades saavutanud tohutut edu. Kuidas ma seda siis tegin? Saatsin oma teateid korraga KõIGILE avalikele e-posti nimekirjadele ja 14.000-le interneti-uudisgrupile."
Ja kaebab samas julgustaval toonil: "Ole valmis selleks, et nii sulle kui sinu võrguühendust ülevalhoidva firma e-postkastidesse hakkavad saabuma sõimukirjad ja e-posti pommid. Viimased on ülisuured failid, mille saatmise ainsaks eesmärgiks on sinu e-posti ühendus umbe ajada. Olen siiski täheldanud, et nn. "hääli võrgust'' ei tasu ülemäära karta. Enamik inimesi ei pööra ebahuvitavale materjalile suuremat tähelepanu, ning kustutavad selle ühe klahvivajutusega (muideks, minu meetod on palju keskkonnasõbralikum kui prügimägede täitmine äravisatud reklaambroshüüridega). Paraku reageerib taolistele e-pommidele sind võrguühendusega varustav firma. Nad muutuvad PISUT KURJAKS! õnneks pole ka see nii hull kui asi algul paista võiks! Võrgufirma põhimureks on väike grupp pahatahtlikke reklaamivaenulikke inimesi, kes püüavad kõgiti takistada uut põnevat turustamismeetodit internetis."
Lõpetuseks pakub SPAMKING ja selle esindaja Mr. Jeff Slaton abi massipostitamise-ürituse läbiviimiseks: maksta tuleb 425 dollarit ning kliendil ei pruugi omal isegi arvutit olla!
Kommentaarid on vist liigsed. Kujutame ette, mis juhtub, kui kasvõi ainult paar tuhat ettevõtet üritavad regulaarselt iga nädal saata oma e-reklaame kõigi interneti kasutajate privaat-postkastidesse või temaatilistesse uudisgrupidesse. Olulisi teateid ei suudaks keegi reklaamimüra seest enam välja filtreerida ja internet olekski omadega läbi.
Nagu SPAMKING on vastumeelselt sunnitud tunnistama, ei ole spammimine ohutu tegevus. Võrguühiskond armastab spammijaid karistuseks lintshida, blokeerides ja ujutades solgiga üle kõik spammija kommunikatsioonikanalid: mitte ainult e-posti, vaid ka telefoni, telefaxi ja hariliku paberist posti.
Nii. Ja kui me juba alatu, kuritarvitusliku reklaami hammaste vahele oleme võtnud, ei saa mööda ka sellestsamast Eesti Päevalehest, mis ilmub 1995. aasta oktoobrist tervikuna ja iga päev internetis (www.zzz.ee/epl/epl.html).
Uue meedia tormilise sünni juures ei taha klassikalised ajalehed mitte kõrvale jäetud saada, vaid vastupidi: laieneda ja kohaneda. Toon siinkohal mõned näited sadadest oma võrguväljaannet juba publitseerivatest ajalehtedest: Wall Street Journal (www.wsj.com), Die Welt (www.welt.de/), The Guardian (www.guardian.co.uk/guardian/), New York Times (nytimesfax.com/), Eesti Ekspress (www.ekspress.ee), Postimees (postimees.ee), Svenska Dagladet (www.svd.se), Jerusalem Post (www.jpost.co.il/)
Erinevalt nn. spammijatest ei suru WWW-väljaanded nagu Päevaleht ennast kellelegi peale. Just WWW-multimeedia kaudu reklaamivad ennast legaalselt ja efektiivselt enamik ettevõtteid, kes interneti turustamise juures kasutavad.
Kuna WWW-leheküljed ei kuku iseenesest kellegi e-postkasti, siis saab WWW-multimeediat reklaami otstarbel kasutada ainult siis, kui suur hulk inimesi on valmis neid reklaamnuppe vabatahtlikult vaatama. Ulatusliku auditooriumini jõudmiseks ei ole olemas muud kindlat vahendit, kui riputada oma reklaam massiliselt ja pidevalt loetava võrgu-ajalehe külge, täpselt nagu klassikalise paberist ajakirjanduse puhul.
üllatavalt suur hulk naljamehi püüab siiski meelitada rahvast omaenda WWW-lehekülgi lugema lihtsalt ootamatute kavalate võrgunõksudega. Nimelt kasutatakse suvalist konkreetset teemat käsitlevate lehekülgede leidmiseks sageli populaarsete võrgu-otsinguprogrammide abi. Ja mis üldinimlik teema on rahva seas veel populaarsem kui seks ja pornopildid? Kui öelda võrgu-otsimisprogrammile, et tahan leida lehekülgi teemal 'sex', siis pakub otsimisprogramm nutikalt esmajoones just neid lehekülgi, kus sõna 'sex' esineb õige tihti. Sestap on nii mõnedki kirjutanud oma leheküljele umbes sada korda 'sex', pettes nõnda ära otsinguprogrammi ja leides oma süütule leheküljele suure hulga pettunud lugejaid.
Suure lugejaskonna saavutamine ja paljuloetava reklaamipinna pakkumine on ajalehtede võrguväljaannete esmane eesmärk. Võrguväljaande lugejaskond on mõistagi väga erinev paberist väljaande tavalugejast: kuigi võrguväljaane on tasuta, nõuab tema lugemine ju arvuti ja korraliku interneti-ühenduse olemasolu. Seetõttu töötab enamik võrguväljaande lugejaid heal järjel ettevõtetes ning on ise küllaltki maksujõulised. Märgatava osa lugejaskonnast moodustavad väliseestlased ja pikemalt Eestist eemal viibivad kodueestlased, kellele võrguväljaanne pea ainuke korralik ning operatiivne vahend end Eestis toimuvaga kursis hoida: võrguväljaanne jõuab sekundi murdosa jooksul ühtmoodi nii Tallinna, Tartu, Stockholmi kui New Yorgi lugejani.
üks tähtsamaid erinevusi paberil trükitud reklaami ja võrguväljaandes ilmuva reklaami vahel on viimase interaktiivne iseloom. Paberist ajalehes ilmuv pisike reklaaminupp ütleb korraga kõik selle vähese, mis tal öelda on: reklaaminuppu ei ole võimalik süveneda. Võrguväljaandes on reklaaminupuga reeglina seotud suured eraldiseisvad reklaamimaterjalid, mille juurde pääsemiseks on nupu vaatajal tarvis vaid korra hiireklahvile vajutada.
üksainus väike reklaaminupp võrguväljaandes võib endas sisaldada tervet reklaambroshüüride kogu, ning uurimused näitavad, et ostmiseelistuse juures muutub seeläbi määravaks pigem toote tajutav kvaliteet kui hind. Lugeja köitmiseks on seetõttu ülioluline intrigeeriva ning köitva reklaamimaterjali valmistamine, mis võib põhimõtteliselt olla kuitahes mahukas: on juba lugeja enda asi, kui paljust ta huvitatud on ning tegelikult lugeda viitsib. Lugeja kaasahaaramiseks tuleb talle tingimata anda võimalus siin-seal klahvile vajutada ja ühtteist niiöelda ise teha ja valida.
Füüsilisel, paberist ajalehel on kahtlemata olemas oma võlu, mida ükski virtuaalne võrguväljaanne asendada ei suuda ega püüagi. Võrguväljaanne võimaldab omakorda asju, mille peale paberist väljaande lugeja kohe ei tulekski, näiteks täieliku Päevalehe arhiivi kättesaadavuse alates kõige esimesest võrguväljaande numbrist, temaatilised pidevalt täiendatavad kokkuvõtted ja palju muud. Päevalehe võrguväljaanne sisaldab muuhulgas eraldi ülevaadet 1995. aasta sügisesest lindiskandaalist ja valitsuskriisist, ning sellest ülevaatest saab lugeda iga kriisitemaatilist Päevalehe artiklit lindikriisi esimestest päevadest peale. Lisaks on kasutatav spetsiaalne arhiivis tuhnimise programm, mis leiab arhiivist sekundi jooksul kõik soovitud teemat, nime või võtmesõna puudutavad ehk sisaldavad artiklid.
1995. aasta 30. oktoobri Päevalehes ilmunud "Memorandum meediapoliitikast" (Mati Heidmets, Andres Herkel, Rein Lang, Marju Lauristin, Raul Rebane, Leo Võhandu) on hoogne ja köitev teadvustus meedia-keskse ühiskonna loomisest kui perspektiivikaimast meetodist Tartu vaimuga kaunistatud, sumbunud provintsi-ilmast väljapääsemise teel. Järgnev tsitaat võtab memorandumi eesmärgid üpris hästi kokku: "ühiskonna edukuse peamiseks mõõdupuuks XXI sajandil saab tema võime aktiivselt osaleda globaalses infovahetuses. Eesti jaoks tähendab see valikut - kas järsk hüpe infoühiskonda (koos seda kindlustavate riiklike programmide ja prioriteetidega) või paigalseisust tulenev tagasilangus arengumaade suunas".
Hasso Krull kirjutab artiklis "Neli intellektuaali ja grunge" (www.zzz.ee/vikerkaar/viker5-6/krull.html) järgmist: "Futuristi arvates asub kogu inimkond tehnoloogiliselt sedavõrd radikaalses murrangupunktis, et kõik edasine erineb eelnenud ajaloost nagu päev ööst. Ennekõike apelleerib futurist seejuures arvutimaailmale, modemsidele, virtuaalsele reaalsusele - kuid täiendavalt veel meedia mitmesugustele uutele vormidele. Muide, sõna meedia on uue futuristliku ideoloogia tähtsamaid tunnussõnu. See sõna singulariseerub - on juba singulariseerunud, sest ta on maagiline vormel.''
``Meedia''-sõna kõlab tõepoolest nagu mantra, mille üha üle ning üle kordamine loodetavalt maailmaparandavat efekti omab. ``Meedia'' tähendus on valgunud lootusetult laiaks.
Väga tõenäoliselt on memorandumi autoritel põhilistes punktides õigus. Võimsate kommunikatsioonikanalite teke ja massiline levik muudab radikaalselt viisi, kuidas ühiskond funktsioneerib. Kui tahta tõmmata paralleeli kommunikatsioonist küllastatud ühiskonna ning inimaju funktsioneerimise vahele, siis võib üksikisikuid vaadelda ajurakkudena, mida kommunikatsioonivahendid närvivõrkudena seovad, ning kus seeläbi tekivad seni üpris raskelt ettekujutatavad teadvusetaolised ühiskonnastruktuurid.
Arvutivõrkudel baseeruva põhimõtteliselt uue meedia esimesteks tulemusteks on inimeste geograafilise asupaiga olulisuse järsk vähenemine (internetis ei ole Tartul ning San Franciscol suuremat vahet) ning üleüldine globaliseerumine. Interneti-meedia on massimeedia vastand selles mõttes, et ühesuunalise pealesurutud infovoo poolt tekitatud passiivsuse asemel võimaldab ning nõuab võrgumeedia iga kasutaja enese aktiivsust.
Mitmed mainitud memorandumi punktid tekitavad allakirjutanus pisukese kahtluse, et kas just taolisi eesmärke on konkurentsivõime tõstmise ning globaalsesse infoühiskonda lülitumise juures võimalik saavutada. Iga võit toob paratamatult kaasa millegi kaotuse. Ma ei usu, et "uue tehnoloogia kooskõla rahvuslike kultuuritraditsioonidegä ning "Eesti ühiskonna integreerimine regionaalselt ja sotsiaalselt'' oleksid infoühiskonda liikumisel reaalselt saavutatavad. Pigem vastupidi, nendes punktides toimub tagasiminek ja see on hind, mida ühiskonnal tuleb ellujäämise eest paratamatult maksta.
Eesti USA-suursaadik Toomas Hendrik Ilves on juba mõnda aega propageerinud ideed komputeriseerida ning internetistada täielikult kõik Eesti koolid. Memorandum sekundeerib: "Lähematel aastatel tuleb kõigile õppeasutustele kindlustada juurdepääs interneti andmebaasidele. Kommunikatiivsete oskuste arendamine peab saama prioriteediks kõigi haridusastmete õppekavades.'' Ilmselt oleks just see samm kõigist riigipoolsetest infoühiskonna-ettevõtmistest kõige mõjusam. Suurimaks probleemiks nimetatud projekti elluviimisel ei ole ilmselt niivõrd riistvara ostmiseks tarviliku raha hankimine, kuivõrd taolise õpetajate kaadri koolitamine, kes ise kõike seda kasutada, hooldada ja käepäraseks õpetada suudaksid. Oletame, et suudetakse leida raha, mis informaatikaõpetajaid koolis töötama motiveerib. Esmane küsimus on aga kvalifitseeritud informaatikaõpetajate kaadri tekitamine, et oleks üldse kedagi koolis töötama motiveerida. õpetajaid õpetatakse teatavasti ülikoolides, kuid nii Tartu ülikoolis kui Tallinna Tehnikaülikoolis on informaatikateaduskonnad rahapuuduse tõttu vaevalt hinges: ei jätku raha õppejõududele väärilist palka maksta. Loo moraal on siin selles, et kui tervikstruktuurist mõned osad ära unustada (loe: väga ebapiisavalt finantseerida), siis lõiguti siia-sinna tehtud suurinvesteeringud lähevad kardetavasti lihtsalt raisku. Memorandumis rõhutatud "maailma parimate standardite kasutuselevõtust Eestis'' on kasu vähe, kui selle juures jäetakse kõrvale taoliste standardite väljatöötamise baas ülikoolide näol. ärimehed ja raamatupidajad üksi uut tehnoloogiat ei loo. ülikoolide vaeslapse ossa jätmine tähendab paratamatult terve ühiskonna tagasilangemist arengumaade suunas.
Tsiteerin lõpetuseks Andrus Kivirähki: "Jack, kuidas see kõik algas?" "See oli kevadel. Ma olin tööl ja läksin korraks tualetti. Seal astus minu juurde tundmatu mees, jäi mu kõrvale seisma, vaatas tardunud pilgul potti ja küsis poolihääli, kas ma ei tahaks ühineda internetiga." "Mis teie vastasite?" "Ma ütlesin, et ei soovi selliste asjadega tegemist teha ja väljusin kiiresti tualetist. Tundmatu mind taga ajama ei hakanud, aga hirm oli sellegipoolest."
Eesti Päevalehe ülevaade Presidendi 1995. aasta USA-visiidist lõpeb järgmiste sõnadega: "üRO ja arvutid olidki kaks peamist sõnumit". Tõepoolest, kohtumine USA asepresidendi Al Gore'ga oli suures osas pühendatud Eesti internetiseerimise ambitsioosse ürituse arutamisele (Al Gore on ise interneti massilise kasutuselevõtu propageerija), ning Microsofti-külastus võib poliitiliselt kooskõlastatud üritusele majandusliku aluse luua.
Mida Microsoft ja USA tervikuna Eesti-suguselt riigilt tahta võiksid? Eks ikka katsepolügooni osa. Ott Köstneri propageeritud idee ``Test Site Estonia'' tõestab us"na veenvalt, et just Eesti-taoline väikeriik sobib uue tehnoloogia tegelikuks, massideni viidud katsetamiseks. Esiteks on väikeriik väike, seega riiki hõlmav katsetamine suhteliselt odav, teiseks ei too katsete käigus tekkinud probleemid ja tõrked firmadele kaasa sellist prestiizhi langust ja tagasilööke, nagu ebõnnestumised jõukates etableeritud riikides.
Vastuseks ülalmainitud memorandumile meediapoliitikast kirjutab Lauri Leesi epateeriva pealkirjaga artikli: "Olen memorandumi vastane". Tõepoolest, mitmete Leesi arvamustega on kerge nõustuda. Memorandum oli jah pisut steriilne ja ülemäära optimistlik: internetil baseeruv meediarevolutsioon peaks memorandumi autorite arvates olema rohi kõikide hädade vastu, või vähemalt peaksime püüdma teda sellise imerohuna tarvitada.
Revolutsioonid ei ole kunagi valutud ja internet pole mingi imerohi. Kardinaalsed muutused ühiskonnas, mis interneti-revolutsioon endaga varsti kaasa võib tuua, ei ole samuti valutud. ühiskonna homogeniseerumise asemel võib olla kindel tema jätkuvas killustumises väikesteks üksteisega nõrgalt seotud kogukondadeks. Sissetulekute vahed mitte ei kahane, vaid kasvavad. Internet ei toeta mitte niivõrd Eesti kultuuri minekut laia maailma, kui rahvusvahelise ingliskeelse kultuuri osatähtsuse kasvu Eestis. Tuleb tuttav ette? Pilt sarnaneb kuidagi kahtlaselt amerikaniseerumise paljukardetud protsessiga.
Ameerika kohta võiks juba tema sünnist alates öelda, et tegu on funktsionalistliku ühiskonnaga. Töine rahal baseeruv no-nonsense atmosfäär erineb tugevasti Euroopa traditsioone-austavast mentaliteedist, kus ametikohtadel ning tiitlitel omaette väärtus, Jaapanist rääkimata. Jaapanis ei ole isegi rahal omaette suuremat väärtust: raha on ainüksi vahendiks puhta võimu saavutamisel, mis võib ennast transformeerida näiteks parimate van Goghi piltide äraostmiseks Euroopast.
Iga ühiskond on kunstiteos, kuigi kunstiobjektina haaramiseks peab teda vaatama üpris suures plaanis. Ja kunstiteos ei pruugi olla klassikalises mõttes ilus. Funktsionalistliku arhitektuuri suursaavutused seda vaevalt on. USA koos kõige oma vaesuse, räpa, rikkuse, üüratu tööstuse ning palgavahedega ei ole sellepärast veel Euroopa või Jaapani ühiskonnast tingimata inetum: tal on teistsugune, funktsionalistlik stiil.
Efektiivsuse ja üleüldse töise mõtlemise kiireks võimendamiseks pole praegusajal vahendeid, mis oleksid samaväärsed arvuti- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga, mille ühisosaks ongi seesama internet. Sestap oligi internet nimelt presidendi USA-visiidi üks dominante.
Lauri Leesi kirjutab: "Mul on au tunda eestlasi, kes ei oska käsitleda kuvarit, ei juhi isegi autot, kuid kes kirjutavad romaane (nad kirjutavad mehhaanilise trükimasinaga). Rolf Uusväljal pole isegi televiisorit!"
Ja siit teeb Leesi varsti järelduse, et ega ikka pole mõtet lastele uut tehnokolli klassi tuua: "Memorandumi autorid võiksid teada, et lastekaitseseadus ei luba rohkem tunde anda kui norm ette näeb. Järeldus: uue õppeaine sissetoomine saab toimuda vaid olemasolevate tundide arvel... Parem viskan juba arvuti nurka, kui et vähendan ühtegi praegu tunniplaanis figureerivat õppeainet."
Kogu moos, niiöelda. Selgub, et kõik olemasolevad tunnid on ikka kõvasti tähtsamad kui mingi "robotite kasvatamiseks'' ettenähtud informaatikaõpetus ja interneti kasutamine (muusikaõpetus on siis ilmselt klaverite ehk puukobakate kasvatamiseks ette nähtud).
Hirm ja kahtlustamine on standardne reaktsioon uuendustele. ``Vanad ja head'' masinavärgid -- mehaaniline kirjutusmasin, telefon ja raadio -- tunduvad olema inimsõbralikud ja ohutud, samas kui värskemad leiutused, tüüpiliselt arvuti, on kahtlased ja kuradist, ning avaldavad vastuvõtlikele inimestele demoraliseerivat mõju.
Televiisorit pole tõesti igalühel vaja kodus pidada, arvutist rääkimata. Tehnoloogia ei too tema kasutajale kaasa vältimatut elukvaliteedi tõusu, sageli juhtub hoopis vastupidi. Paraku huvitab meid peale konkreetsete üksiknäidete veel terve ühiskonna areng, ning kui kõik eestlased justkui üks mees oma telekad-raadiod välja viskaksid ja autod vanarauaks sulataksid, siis oleks lähemas tulevikus kardetavasti lõpp peal ka nendel eesti kultuuri sümpaatsematel osadel, mis praegu ilma auto ja telekata ilusti hakkama saavad. Päästa võiksid meid siis veel ainult tohutud naftavarud (fosforiidist jääb väheks), mille mahamüümise eest saaks tervele ühiskonnale eluagse pensioni välja kaubelda.
Laialt on levinud kõhklused infoühiskonna-kampaania mõistlikkuse kohta Eesti tingimustes. "Enne kui arvutid koolidesse tuua, tuleks katused ära parandada,'' arvavad kooliõpetajad. Enne kui infoühiskond tegelikkuseks muutub, peab inimeste rumalus kahanema ja ühiskonna akuutsed probleemid lahendatud saama, arvavad kahtlejad.
Infoühiskond kõlab taolistes arvamustes kui kommunismiutoopia helge koidik, kuhu astutakse piduliku hümni saatel ja ilmtingimata puhaste särkide-sokkidega. Ei, kõik on palju-palju proosalisem. Infoühiskond on otsapidi juba siin, ning särgi pesemise ja katuste lappimise ettekäändel ei tasu jätta tegemata investeeringuid, mis tagavad, et ka meil, mitte ainult rikkal naabrimehel, oleks homme katus pea kohal ja ehk isegi pesumasin majja ostetud.
Ei maksa hellitada lootust, nagu saaks Eesti traditsioonilist kultuuri ("Eestlased on ju alati kirjutada osanud, kas pole?") säilitada ühiskonna avatuse ja pikaajalise majandusliku mahajäämuse kombinatsiooni tingimustes. Kõige otsesemas tähenduses kehtib lause "Kes maksab, see tellib ka muusikä.
Näiteks on Rootsi majandusele aluse pannud traditsioonilisest tööstusest viimase paari aasta jooksul juba kadunud 200 000 töökohta. Niisamuti kui kunagi kadusid pea kõik töökohad põllumajandusest, nii kaob praegu enamik töökohti traditsioonilisest tööstusest nii Rootsis, Soomes, USA-s kui paratamatult Eestis. Kes tahab neid töökohti säilitada, muutub "tööstusriigiks'' Aafrika "agraarriigi'' tähenduses.
Pakutakse välja ülioptimistlikku alternatiivi: "Tuleb töötada välja revolutsiooniliselt uus rahasüsteem, luua infoväljale süstemaatiliselt uued alused,...". Võib-olla, aga täna-homme pole see meie pisiriigile üksi jõukohane. Eestil Marsi-raketiks finantse pole, aga sellepärast ei tasu harilike lennuväljade arendamist veel hoopis hooletusse jätta.
Riiklik sekkumine ja riigi aktiivne osalus kutsub eestlasel refleksina esile kampaaniahirmu. Riigi passiivsus ja kasseerimata jäetud maksud võivad sobida radikaalsele uusliberalistile, kuid selle tulemuseks on ka radikaalne ühiskondlik kihistumine. Ehk nagu ütles hiljuti Toomas Hendrik Ilves: "Kui me eeldame, et asi lihtsalt laabub, siis loome Eestis lubamatu sotsiaalse, majandusliku ja piirkondliku kihistuse, kus jõukas, haritud tallinlane tunneb end igal pool maailmas kodus ja maapiirkonnast pärit talupojale pole kohta isegi Eesti pealinnas, välja arvatud kiirtoitlusrestorani töölisena." See on see reaalsus, mis meid tuimalt alalhoidliku või ultraliberalistlikult ükskõikse riigi tingimustes paratamatult ootab.
Infoühiskond ja selle täna-homme lubatud saabumine tekitab muuhulgas trotsi ning vastuseisu. Mati Unt kirjutab, et temal on "virtuaalse reaalsuse vastu jonn". No hea küll, esialgu pole enamikul kodanikest selle virtuaalse reaalsusega mitte mingeid kokkupuuteid, infoühiskonna radikaalselt teistsuguse struktuuriga samuti mitte. Raske on kiita või kritiseerida seda, mida oma ihusilmaga õieti näinud pole.
Erinevalt kommunismist on infoühiskonna-revolutsiooni algus juba käes. Kui veel kümme aastat tagasi kirjutasid ametnikud oma pabereid mehaanilise kirjutusmasinaga ja nimekirju, arvestuspabereid ning muud säärast hoiti suurtes kaustakogudes, siis nüüd nõuab ametnik endale kirjatöö tegemiseks uusimat personaalarvutit ja kaustade asemel hoitakse infot reeglina arvuti-andmebaasides. Info on ju ikka seesama, võidakse vastu väita. Aga tegelikult ei ole: arvutis on informatsioonil kaustiku-infost hoopis erinevaid omadusi.
Arvuti-andmebaasid on loomulikult kasutusel sellistes Eesti riigi jaoks kriitilistes asutustes nagu maksuamet, tolliamet ning politsei. Lisaks kinnisvararegister, autoregister jms. üha suurem osa haiglaid hoiavad haiguslugusid arvutis, pankadest ja pangaarvetest rääkimata. Niisugust andmebaasi on nimelt väga palju lihtsam ja kiirem kasutada, muuta ning täiendada, kui vanaaegset kaustikutel põhinevat süsteemi.
Maksuameti, tolliameti ja politseiameti olemasolevad andmebaasid oleks kahtlemata väga magusaks palaks nii ärimeestele kui organiseeritud kuritegevusele. Esimesed saavad infot kasutada oma konkurentide järele luuramisel, teised aga lihtsalt selleks, et röövida ja välja pressida sealt, kust on midagi võtta, ning parajasti nii palju, kui reaalselt võtta annab. Politsei-infost rääkimata. Haiglate andmebaasid annavad suurepärase võimaluse shantazheerimiseks.
Enne arvutusmasinate tulekut kopeerisid sala-agendid kaustikutest valitud palasid särgitaskust väljatõmmatud mikro-fotoaparaadiga. Ja ega nad kuigi paljut niimoodi kopeerida ei jõudnud. Kogu protsess oli väga vaevaline ja töömahukas.
Arvuti-andmebaase saab aga endale kopeerida tervenisti ja väga mugavalt. Kui kopeerimise-huviline spetsiaalselt kaitsmata arvuti ligi lasta, siis on tal kogu andmebaas paari minutiga endale kopeeritud. Koopiat saab kõrvaline isik niisama efektiivselt kasutada, kui selleks volitatud ametnik originaali. Veel enam: arvutivõrku ühendatud andmebaasi saab heal juhul ära kopeerida ise kohale minemata, kasutades selleks koduse telefoni ja arvuti ühendatud jõudusid.
Kas Eesti üldsus soovib näiteks kogu maksuameti ja tolliameti info avaldamist suvalisele huvilisele? Kõigi haiguslugude ning hoiuarvete seisude avalikustamist? Ilmselt ei. Enamik maksumaksjaid arvab, et nimetatud andmebaase tuleks hoida niisama hoolikalt, kui kroonipakke Eesti panga keldris.
Andmebaaside varastamise ja suvalise kopeerimise takistamine on paraku üpris keeruline, kuna erinevalt rahapaberite äravedamisest ei jää andmete kopeerimisest harilikus arvutis mingit märki maha. Maksuameti ja tolliameti andmebaaside endalesaamiseks ei pruugi üldsegi kasutada superkräkkeri teenuseid, kes ametnike salasõnu keeruliste võtetega lahti muugib ja muud ülikeerukat teeb. Lihtsam on mõni andmetele legaalset ligipääsu omav ja muidu vastuvõtlik ning abivalmis ametnik ära meelitada ehk kinni maksta. Ametnik aitab soovijal hea meelega tollele vajaliku infobaasi ära kopeerida: ei jää ju kopeerimisest harilikult mingit märki maha ning arvutisse jääb kõik endiselt alles. Pole midagi ära kadunud, pole ka mingit pahategu toime pandud.
On vägagi tõenäoline, et tähtsate riiklike andmebaaside koopiad ongi juba siin-seal huviliste käes ringluses. Riiklikke andmebaase täiendatakse pidevalt uue informatsiooniga. Sestap võiks üldsus huvi tunda vähemalt selle vastu, et kuidas takistada värskeimate andmete regulaarset sattumist selleks mitte volitatud isikute kätte.
Iseäranis vargasõbralikud on internetti ühendatud või lihtsalt moodemitega varustatud arvutites asuvad andmebaasid. Ebapiisavate kaitsevahendite kasutamise korral võib osav kräkker sealt kõik kätte saada, istugu ta siis Põlvas või Sheishelli saartel. Juba praegu on mitmeid riigiasutusi internetis: erastamisagentuur, kaitsejõud, sotsiaalkindlustusamet, keskkonnaministeerium, Eesti Pank, statistikaamet, kalaamet, standardiamet, rahandusministeerium, kaitseministeerium, maavalitsused, migratsiooniamet, politseiamet, piirivalve, riigikantselei, riigiarvutuskeskus, sotsiaalministeerium, välisministeerium, presidendi kantselei.
ühe minu tuttava tuttavaga juhtus järgmine lugu. Tegu oli nimelt ettevõtjaga, kes tegeles Eestisse kauba importimise ja eksportimisega. Sestap tuli tal sageli tollis oma pabereid vormistada. Kord vaatas mainitud kodanik üle tolliametniku õla, et mida viimane arvuti peal klõbistab. Ametnik sisestas parajasti salasõna, ning ettevõtjale jäi see sõna meelde. Proovis siis kodust moodemiga tolliameti arvutisse helistada, ja näe, pärast pisukest pusimist oligi ühendus käes. Meeldejäetud salasõna abil pääses ettevõtja tolliameti andmebaasi sisse ning avastas rõõmuga, et seal on muuhulgas kirjas kõik konkurentide imporditud/eksporditud kaubakogused. Saadud informatsioon võimaldas tal omaenda plaane vastavalt korrigeerida.
Kellegi käest kuulsin lisaks, et mingi hetk oli tolliamet omaenda lohakuse tõttu kogu arvuti-andmebaasi hoopis ära kaotanud: tagavara-koopiaid ei viitsitud teha ja siis läks midagi ilmselt rikki...
"Kräkkimiseks'' nimetatakse kuritahtlikku võrkupidi sissetungimist võõrastesse arvutitesse, millega sageli kaasneb tundlikku informatsiooni vargus, teadete pealtkuulamine, andmete hävitamine ja infosabotaazh.
Vahet nö "süüutul", põnevusest ning janust tunnustuse järele ajendatud salakuulamisel ja otseselt kuritahtlike eesmärkidega salakuulamisel on raske ning ehk isegi mõttetu teha. Sestap on enamikes lääneriikides salajane sissetung võõrastesse arvutitesse käsitletav ühemõtteliselt kuriteona.
Arvuti "pealtkuulamine'' on mitmes mõttes palju ohtlikum kui telefoni pealtkuulamine. Telefonikõnede pealtkuulamine on töömahukas; arvutiprogrammide abil saab interneti-kirjavahetusest ning kettale kirjutatud failidest huvipakkuva info automaatselt välja hekseldada.
Tundliku info võõrastesse kätesse sattumise ja salajase pealtkuulamise eest saab ennast alati ja usaldusväärselt kaitsta krüpteerimisprogrammide abil. Paraku ei tarvita enamik arvutikasutajaid - mugavuse mõttes - mingeid salakirjastamisvahendeid. Ka ei anna salakirjastamine kindlat kaitset otsese sabotaazhi vastu.
Asjatundjate kinnitusel ei ole salajane sissetungimine arvutitesse ehk kräkkimine Eestis praegu otseselt keelatud. Mis pole keelatud, on teadagi lubatud. Juba on esile kerkinud superkräkker, kes hoidis oma hirmu all enamikku eesti võrguadministraatoreid ning suutis korraga "pealt kuulatä suurt osa eesti võrguarvutipargist. Kurikuulsa Mr. Noname identifitseerimine Igor Shvetsina, tema tegevuse dokumenteerimine ja kaardistamine ei anna seadusandluse puudujääkide tõttu ometigi alust vastutusele võtmiseks ning kräkkimistegevuse otseseks keelamiseks - Eesti võrgundus on metsik lääs, kuhu riik ei sekku.
1995. aasta sügisel alustas sellal tundmatuks jäänud ning nüüd Igor Shvetsina identifitseeritav kräkker üle-eestilist sissemurdmiskampaaniat. Tekkinud probleemiga hakkasid maadlema suurte arvutivõrkude haldajad ning administraatorid. Shvetsi tegevuse uurimise ja takistamise eestvedajaks hakkas eesti koolide arvutiseerimise üks suuremaid entusiaste, kooliarvutivõrkude administraator Anto Veldre.
Anto Veldre kirjutab:
"1995. aasta 1. septembril sain kirja ühelt peak.edu.ee-nimelise arvuti ülevaatajalt ehk administraatorilt (neid oli sellal 3 meest). Oma igahommikusel logifailide lugemisel (logifaili kirjutab masin üles võrgu kaudu toimunud tegevuse) avastas ta, et öösel on peak.edu.ee masinat sataniseeritud Infonetist. Teatavasti on internetis saadaval Venema ja Farmeri turvakontrolliprogramm "Satan". Nurisemiseks pole põhjust kuni administraator käivitab saatana omaenda masina kallal. Saatana ässitamist võõra masina kallale ei peeta internetis heaks tooniks.
Võib kindlalt öelda, et saatanat või muud automatiseeritud turvakontrolli riista kasutades testis keegi peak.edu.ee julgeolekut. Olles ise peak.edu.ee administraatoriks, võin kindlalt väita, et säärast testimist tehti masina valdaja tahte vastaselt.
Pilt, mis uurimisel selgus, oli umbes järgmine.
Masin nimega noname.infonet.ee kuulus kellelegi Igor Shvetsile. Arvutinimede-andmebaasi andmetel oli tegemist tollal väga võimsa Linux-masinaga (486DX100-4). Igor Shvets töötas oma masinast põhiliselt õhtul kella 23:00 kuni hommikul 5:00.
Septembriks 1995 oli Igor Shvets täielikult maha murdnud ühe eesti kõrgkooli kümnetest masinatest koosneva võrgu ning installeerinud mitmesse masinasse sniffer-tüüpi programmid. Sniffer kuulab läbi arvuti käivat interneti liiklust nii nagu mõnes ajalehetoimetuses kuulatakse raadioeetris politseisagedust.
[Vahekommentaar: võrguspetsialistide kinnitusel suudab Shvetsi kasutatud sniffer-programm lugeda arvutit läbivaid krüpteerimata interneti-kirju (sealhulgas paroole ja kasutajatunnuseid), nagu oleks tegu lahtiste postkaartidega, ning saata nende sisu snifferi paigaldaja aaddressile edasi. Varjatud sniffer-programmi saab käima panna pärast nö. võimu haaramist masina üle, ning arvutikasutaja ja administraator ei märka reeglina niipea, et mida taolist üldse teoksil on. T.T.]
Konkreetne snifferi eksemplar, mille Igor Shvets oli installeerinud ning mis ühe kõrgkooli masina kontrollimisel minu kätte sattus, püüdis igast telneti seansist paarisadat esimest tähte, salvestas need faili ning saatis Igor Shvetsi kodusesse masinasse. [Vahekommentaar: 'telneti seanss' tähendab harilikku arvutikasutamist võrgu kaudu: näiteks ameerikas klaviatuuri klõbistades liiguvad tähed eestis olevasse masinasse ja sealt tagasi ameerikas olevale kuvarile, justkui oleks kogu masin sealsamas. T.T.] Asi on nimelt selles, et telneti seansi esimese saja tähe hulgas sisaldub kindlasti ka seansi algataja parool...
Miks annab kõrgkooli installeeritud sniffer tehniliselt efektiivse tulemuse? Aga ikka sellepärast, et üliõpilased käivad kooli masinast interneti kaudu töökohta ja vastupidi. Minu poolt leitud logifailis (sinna kirjutas masin üles kogu võrgu kaudu asetleidnud tegevuse) leidus ühe Saksamaa Liitvabariigi arvuti login-password kombinatsioon, viide ühte Eestis internetti pakkuvasse firmasse ning ka mõnesse riigiasutusse.
Võib öelda, et installeerides snifferi kõrgkooli ning kogudes seal nädalapäevad omi andmeid, ongi loodud baas erafirmadesse ja riigiasutustesse sissemurdmiseks interneti kaudu.
Niisiis -- Oli selge, et Igor Shvetsi alias mister Noname näol oli tegemist Eestis seni kõige jultunumalt ja sihi- kindlamalt tegutsenud kräkkeriga.
Kui tavalist häkkerit motiveerib teadmistejanu või lihtsalt soov oma administraatorile "ära tehä, siis Igor Shvetsi lai haare lubas oletada mingit hoopiski globaalsemat ideed, mille nimel kümneid masinaid läbi kammiti ning sensitiivse iseloomuga infot koguti.
Sellises olukorras, tunnetades Igor Shvetsi erilist ohtlikkust arenematus Eesti internetis ning olles näinud tema poolt kasutatavaid tehnilisi vahendeid, kasutasin arvutiadministraatorite omavaheliseks suhtluseks loodud infokanalit ning andsin seal avalikult ohust teada.
Sama foorumi kaudu selgus veel vähemalt mitu riigiasutust ja erastruktuuri, kuhu oli üritatud sisse murda masinast noname.infonet.ee.
Edukast ärimehest, kes endale seaduse piiril balansseerides varandust kogub, erineb Igor Shvets siiski sellega, et kontrollimatu sorimine riigiasutuste ja erafirmade andmebaasides kujutab endast ohtu riigi julgeolekule. Pole sugugi ükskõik, kas seaduseaugud võimaldavad müüa transiitvaske või hoopis infot, mida saab kasutada riigi teovõime halvamiseks.
Eelmisel sügisel Tallinnas tegutsenud umbes viiest teenusepakkujast (nii vähe neid tollal oligi) kaks ei eita senini eravestlustes, et Igor Shvets murdis lahti nende interneti müümise aparatuuri. Rahvakeeles lahtiseletatult tähendab see, et Igor Shvetsil oli eelmisel suvel võimalus installeerida snifferid vahetult interneti teenusepakkujate juures ning salvestada pahaaimamatute klientide nime-parool kombinatsioone, kui need teenusepakkuja kaudu heauskeslt oma töökoha masinatesse sisenesid."
Anto Veldrega sarnastest kogemustest kirjutab tundmatuks soovida jääv kõrgkooli arvutivõrgu administraator: "Root account ['root-accounti'-kasutajal on arvuti üle 100% kontroll - T.T.] oli lahti murtud (üsna lihtsa tarkvaralise vea tõttu) ja Noname kasutas serverit (võrgu sõlmpunkt) võrgu pealt- kuulamiseks ning kettamahtu oma tarkvara hoiustamiseks (500MB) ja oli loonud anonüümse andmebaasi (nn. ftp serveri), mis pakkus piraattarkvara..."
Praegu EVEA panga arvutisüsteemide administraatorina töötav Igor Shvets kinnitas autorile teatud uhkusega, et ta on tõepoolest seesama Mr. Noname, kes 1995. aasta suve ning sügise jooksul suure osa Eesti arvutivõrke n.ö. lahti murdis. Motiivina nimetas Shvets arvutite julgeolekuprobleemide ning sissemurdmisvõimaluste uurimise, eitades mistahes pahatahtlikke kavatsusi.
``Riigiasutuste ja erastruktuuride poolt võrguarvutite kaitseks rakendatud turvameetmed on täna allapoole igasugust arvestust,'' märkis Shvets. "Levinud on arvamus, et pruugib vaid saavutada juurdepääs masinale ja võrkudele, kui oledki olukorra peremees ja käsutad vabalt kogu infot."
Shvetsi ütlust mööda hõlbustas tema tegevust eeskätt võrku haldavate administraatorite madal kvalifikatsioon. Shvetsi nägemusel tuleks rohkem tõhustada vastavat väljaõpet ja korraldada turvamist tutvustavaid kursusi.
Võõrastest arvutitest snifferdatud infoga ei võtnud kräkker enda kinnitusel midagi ette. "Loomulikult ei oleks miski mind takistanud tungimast näiteks politsei, välisministeeriumi või Eesti Telefoni andmebaasidesse ja hangitud infot mingil muul moel kasutamast, kuid see polnud minu eesmärk,'' jäi Shvets kindlaks. Midagi kriminaalset ta oma teos ei leidvat.
ülalpool mainitud võrgufirma Infonet esindaja kinnitas omakorda, et Igor Shvets pole kunagi nende ettevõttes töötanud ning nemad on samasugused Mr. Noname ohvrid nagu enamik teisi võrguühenduse müüjaid.
Anto Veldre ei ole veendunud, et Shvetsi ettevõtmised arvutisüsteemide julgeoleku praktilise uurimise osas on nüüdseks lõppenud: "Lõpetuseks veel niipalju, et 1996. aasta jaanuari keskel murti ühe eesti firma arvutisüsteem lahti pettust ja EVEA panga sissehelistamise-ühendust kasutades. Pärast seda, kui vastav teenusemüüja võttis ühendust EVEA pangaga, kräkkimine lõpetati." Shvets ise eitab enda ja EVEA panga arvutite võimalikku osalust intsidendis.
Tolliameti auks võib öelda, et sealtpoolt telliti ühelt eesti firmalt konkreetne töö: teha valmis nende üldine infoturbekontseptsioon. Oli siis motivatsiooniks juba toimunud õnnetuste ja arvutisse sissemurdmiste suur arv või midagi muud.
Nimelt ei ole see sugugi möödapääsmatu paratamatus, et ettevõtjad ja kuritegelik maailm saavad riiklikke andmebaase kerge vaevaga enda arvutitesse kopeerida. Kõike, ka informatsiooni, saab kaitsta. Jutud sellest, et niikuinii suudetakse salasõnad lahti murda ja et niikuinii saadakse altkäemaksude abil kõik informatsioon kätte, ei pea paika. Täiesti võimalik ja reaalne on organiseerida andmebaaside haldamine sel viisil, et kõrvalistel isikutel on sealt väga raske, kui mitte võimatu midagi märkamatult kätte saada ja endale kopeerida. Muidugi, selleks tuleb teha lisakulutusi, samuti tuleb andmebaase kasutatavate ametnike töökorralduses sisse seada mitmeid piiranguid ja nõudmisi. Viimased on ebamugavad ja põrkavad sageli ametnike vastuseisule: pole ju nemad andmebaaside kaitstusest isiklikult huvitatud. Ametkondadele peaks tegema kohustuseks avalikkuse informeerimise kasutatavatest turvavahenditest. Ei maksa arvata, et viimaste nimekiri altkäemaksu pakkuja eest saladuseks jääb; olgu see nimekiri siis pigem pikk ja ähvardav.
Iseäranis shokeeriv on asjaolu, et ka mitmed eesti pangad pole raatsinud andmeturbele piisavalt raha ega aega raisata. Andmeturbe spetsialist Tarvi Martens rääkis autorile, et ELT-kaardi sai tema töögrup lahti muugitud esimese hoobiga (monitoorides kaardi ja kaarditerminali vahelist liiklust). See oli tehtud kohutavalt halvasti. Niipea kui kaart terminali sisse pandi, teatas ta ilma küsimata kohe kõik oma salasõnad, ning siis oli juba käkitegu taastada kaardil näiteks transaktsioonieelne seis.
Martensi järgi eristatakse andmeturbe projekteerimisel alati viite etappi:
Ning kõike seda sätestab tegelikult asutuse turvapoliitika, mis samuti tuleb välja töötada: ilma vastavate organisatoorsete meetmeteta ei funktsioneeri ka kõige parem salastamisalgoritm.
Enne kui hakata andmebaase võõraste pilkude eest kaitsma, tasub kaitsta nende olemasolu üldse. Arvutis olev andmebaas, millest ei viitsita regulaarselt teha tagavarakoopiaid, kaob jäljetult ja pöördumatult selsamal hetkel, kui arvuti kõvaketas rivist välja läheb. Usaldusväärste allikate teatel on näiteks eesti maksuameti andmebaasil pidevalt üks tagavarakoopia, mis asub aga samuti arvuti kõvakettal. Lisaks hoitakse pangasheifis veel ühte lindile kirjutatud koopiat. Viimast uuendatakse paraku väga harva, ning seetõttu piisab praegu maksuameti töö halvamiseks sellest, kui rikkuda ära kaks sealset üpris kaitsetult seisvat arvutit.
Kuigi paljud seda ei märka või ehk lihtsalt ei taipa, on Eesti riik juba praegu sügavalt arvutiseeritud. Kriitiliste andmebaaside varastamine, rikkumine ja kopeerimine ei ole mingi ulmeteema, millega müütiline infoühiskond rahvast kollitab. See on tänane reaalsus, mis võib varsti hoopis üle pea kasvada.
Nii ettevõtted kui riik kulutavad tohutuid summasid oma füüsilise julgeoleku tagamisele. On viimane aeg hakata lisaks tegelema nii kommunikatsiooni salastatuse tagamise kui olemasolevate andmebaaside kaitsmisega. Alternatiiviks on riigimonopoli kaotamine, totaalne avalikkus ja andmebaaside muutmine harilikuks müügiobjektiks, mida saab ausal viisil endale soetada iga maksuvõimeline huviline.
Interneti tehnoloogia kiirareng on tekitanud uue lahenduse firmasiseste kohtvõrkude loomiseks - ühe ettevõtte arvutid saab omavahel mugavalt kokku ühendada sellesama interneti-tehnoloogia abil.
Niisugused väikesed nn intranetid ei ole reeglina mujale avatud, ning kõik andmebaasid, dokumendid ja muu info püsib kräkkerite eest kaitstuna kindlalt ettevõtte piires. Firma töötajad ise kasutavad intranetti enam-vähem samal viisil, nagu internetti kasutatakse, piirdudes seega sisuliselt üheainsa võrgusüsteemi tundmaõppimisega. Soovi korral saab intraneti teha kättesaadavaks väljastpoolt (näiteks kodus või reisil oleva töötaja jaoks) hariliku interneti kaudu, kasutades sel juhul krüpteerimist ja salasõnu, mis väldivad "pealtkuulamise". Ettevõtted on parajasti avastamas intranetti kui praktilist ja odavat lahendust oma lokaalse arvutivõrgu loomiseks ning seetõttu kasvab intraneti jaoks ettenähtud riist- ja tarkvaraturg kiiremini kui hariliku interneti-tarkvara turg.
Demokraatia kants USA üllatab vahetevahel ägedate riikliku vägivalla kampaaniatega. Kommunismi-paranoiast tekkinud, sõnavabadust lämmatav McCarthy'ism ning alaealistele määratavate surmanuhtluste kaasaegne praktika on üksikud tuntumad näited riigiaparaadi robustsetest ja sageli ennastkahjustavatest vägivalla-ettevõtmistest.
Hirm terroristide, organiseeritud kuritegevuse ja nõukogude ohu ees sundis USA-d muuseas ka üksikisiku privaatsust piirama. Riik soovis (ja paljud mõjukad ringkonnad soovivad seda praegugi) saada endale vaba voli "vajaduse korral" ja prokuröri sanktsiooniga telefonikõnesid pealt kuulata ning kodanike kirju avada.
Paarkümmend aastat tagasi harrastasid üksteisele salakirjade abil sifreeritud tedaannete saatmist peamiselt spioonid - shifreerimine ja deshifreerimine oli ysna raske ja aeganõudev tegevus, ning alati oli olemas oht, et vastaspool shifri lahti murrab.
Miniatuurset arvutit sisaldavate digitaal-mobiiltelefonide massidesse jõudmine ning käimasolev arvutitehnoloogiale ja -võrkudele rajatud kommunikatsioonirevolutsioon tegi telefonikõnede ja fakside shifreerimise ning e-posti abil salakirjade saatmise tehniliselt imelihtsaks ning shifrid lahtimurdmiskindlaks. Shifreerimise ja deshifreerimise võib arvuti vestlejate-kirjutajate eest varjatult ise ära teha. On olemas suhteliselt lihtne ja mugav salakirja-tehnoloogia, mida keegi lahti murda ei suuda.
Mis veelgi olulisem - teadete salastamine ei ole mitte ainult üks kommunikatsioonirevolutsiooni resultaat, vaid samas ka selle arengu otsene eeldus.
Tundlikke äriläbirääkimisi on traditsiooniliselt peetud nelja silma vahel. Pealtkuulamise võimalikkus, mitte miski muu, on see, mis takistab nii rahaülekannete tegemist võrgus, kaupade ja teenuste ostmist koduse terminaali abil kui ka oluliste ärikõneluste pidamist. Arvutitehnoloogia ise annab sala-nuuskijatele ja kräkkeritele lisaks veel võimsad abivahendid, mille abil üks kurikael saab korraga jälgida suurt hulka inimesi.
Pealtkuulamist on praktiliselt võimatu takistada. Mida aga kergesti teha saab, on kõik teated, kirjad, telefonikõned ja videopildid salakirjastada ehk krüpteerida, nii et pealtkuulamine muutuks mõttetuks.
Muuhulgas tähendaks üldine salakirjastamine, et valitsus ei saa enam kodanikel silma peal hoida: elektrooniliste kirjade avamine ja kõnede pealtkuulamine ei annaks enam mingit efekti. Seni vaid luureagentuuridele jõukohane kommunikatsiooni-privaatsus oleks iga inimese privileeg, kurikaelad kaasa arvatud.
üleüldise privaatsuse võimalikkus on mitmed USA valitsusringkonnad hirmu täis ajanud. Akuutse nõukogude ohu aegadest pärinevad seadused, mis keelavad kõrgtasemel salakirja-tehnoloogia ja -meetodite ekspordi. Needsamad seadused takistavad praegu USA ettevõtetel valmistada ja müüa korralikku salakirjastamist võimaldavat tarkvara, s.o. nimelt seda, mida arvutivõrkude masskasutus hetkel kõige enam vajab. Näiteks ei tohi juhtiv Interneti-tarkvara tootja ning väljatöötaja Netscape müüa USA-st väljapoole oma võrgulehitseja Navigatori lahtimurdmiskindlaid versioone - neid võib müüa ainult USA sees, välismaa jaoks jääb "nõrka salakirjä võimaldav versioon - ning seda nõrka salakirja suudavad võimsa arvutitehnikaga varustatud agentuurid - FJB, LKA, KGB jne. - lahti murda.
Võrgumaailmas pole riigipiiridel teatavasti suuremat tähtsust, ning seda põhimõtteliselt. Vabalt levitatav tarkvara, nagu sellesama Navigatori eelversioonid levivad ilma suuremate probleemideta USA-st välja. Euroopas väljatöötatud ja toodetud tarkvara puhul puuduvad igasugused keelud hoopis. Seega, kes tahab oma juttu kindlalt salastada, see saab seda teha ilma mingisuguste probleemideta, USA valitsuse ekspordipiirangud ei ole mingi takistus.
Paraku on needsamad ekspordipiirangud takistuseks lahtimurdmiskindlate salakirjasüsteemide standardiseerimisel ja seeläbi ka massikasutusse võtmisel. Mingi ainult USA-s käibiv standard on võrgumaailma seisukohast naeruväärne, ning ei oma suuremat praktilist väärtust. Kuivõrd just USA on võrgumeedia arendamisel juhtpositsioonil, on taoliste piirangute negatiivne efekt kommunikatsioonitehnoloogia arengule aga tuntav terve maailma mastaabis. Lisaks kahjustavad piirangud otseselt USA firmade huve.
USA riigiaparaat püüdis salakirja-leviku takistamist tõsiselt võtta. Näiteks esitati süüdistus Phil Zimmermanni vastu, kes kirjutas maailmas laialt levinud ja mugava salakirja-tarkvara "Pretty Good Privacy" ehk PGP. PGP ei ole iseenesest krüptoloogia viimane sõna - kõik huvilised tunnevad neid printsiipe juba hulga aastaid. Zimmermanni patt oli mugavalt kasutatava salakirja-tarkvara levitamine. Riik kimbutas Zimmermanni kolm aastat, kuniks võttis äsja süüdistused tagasi, mingeid kommentaare lisamata.
Interneti-kommertstegevuse peale suuri panuseid teinud krediitkaardi-firmad VISA, MasterCard ja American Express pidid tegema suuri pingutusi, et muuta oma rahaülekannete jaoks mõeldud salakirja-tehnoloogia standard SET USA valitsuse jaoks aktsepteeritavaks. Tänu oma eesmärkide spetsiifikale ja nimetatud firmade võimsusele nad selle eesmärgi siiski saavutasid, ning käesoleva aasta sügisest peaks võrgukommertsi võimaldav oluline tarkvara-tehnoloogia käiku tulema.
Aastakümnete tagused motiivid salakirja-tehnoloogia kontrollimiseks ei oma enam mingit sisu. Praegu on valitsus huvitatud nimelt võimalusest lihtkodanikke pealt kuulata, muidugi juhul, kui neid kahtlustatakse milleski kuritegelikus.
Mõned aastad tagasi loodi sel eesmärgil universaalne salakirjastamis-protsessor nimega Clipper, mida USA valitsus sooviks meelsasti näha igasse telefoniaparaati ja arvutisse sisse ehitatuna. Nimelt on valitsusel olemas koodid, mille abil suvalist Clipperi abil salastatud teksti vabalt pealt kuulata saab.
Saades aru, et USA kontrolli all olevat salakirja-standardit ei õnnestu praeguses üha enam avatud maailmas peale suruda, ning et taoline sundus USA firmade suhtes viiks ainult suurte USA-poolsete majanduslike kaotusteni, on valitsus tulnud välja uue, "rahvusvahelise" salakirja-ettepanekuga Clipper III. Idee kohaselt sõlmitaks riikidevahelised lepingud pealtkuulamis-koodide hoidmiseks: lisaks USA-le saaksid teistegi riikide valitsused Clipperiga kodeeritud kõnelusi pealt kuulata ja arvuti-kirju lugeda.
Enamik võrgumeediat arendavaid ettevõtteid on igasuguste salakirja-piirangute, sh. Clipperi vastu:
* Piirangutele vaatamata saab iga soovija ikkagi oma teateid lahtimuukimiskindlalt kodeerida: see on lihtsalt pisut ebamugavam, kuna taoline kodeering pole standardne ja seega saavad terroristid kodeeritult kõnelda vaid omavahel. Neile aga sellest piisab.
* Valitsuse käsutuses olevad pealtkuulamist võimaldavad koodid võivad kergesti ja kontrollimatult "välja lekkidä - taoliste koodide andmebaas muutub kräkkerite ja spioonide märklauaks nr. 1.
* Süsteemi rahvusvahelisuse jaoks tarvilike valitsustevaheliste kokkulepete struktuur on väga keeruline, suur, raskesti ehitatav ja ebausaldusväärne.
* Usaldamatus salakirja vastu sunnib inimesi otsima kommunikatsiooniks muid vahendeid, nagu näiteks klassikaline neljasilmajutt, pidurdades sellega võrgumeedia arengut.
* Clipperi valimine salakirja-süsteemiks ei ole kodanike jaoks vabatahtlik ning piirab nende konstitutsioonilisi õigusi.
Salakirjade ja privaatsuse tagamisega on kaude seotud ka pornograafia-probleemid. Teadupärast on just võrkupidi leviv porno mõjunud puritaanlikule osale USA kodanikkonnast hirmutekitavalt. USA administratsioon reageeris spetsiaalse seaduse vastuvõtmisega, mis teeb paljud võrguadministraatorid vastutavaks porno keelustamise eest oma halduses olevates arvutites ja võrgusõlmedes. Mis aga juhtub siis, kui porno on salakirjastatud ja administraator ei suuda porno olemasolu kontrollida?
Osa USA senatist toetab Clipperi-ideed ja kõike sellist, mis võimaldaks julgeoluku-agentuuridel kodanikke pealt kuulata ja salastatud infot lahti muukida. Teised, näiteks hljutise kommunikatsioone liberaliseeriva seaduseelnõu autorid Conrad Burns, Bob Dole, Patrick Leahy, Larry Pressler, Ron Wyden ja Patty Murray hindavad taolisi projekte juba ette läbikukkumisele määratuks. Olgu Senati-võitluste lõpptulemus milline tahes, igal juhul avaldab USA poliitika kodanikele privaatsuse võimaldamise osas suurt mõju võrgumeedia arengu kiirusele kogu maailma ulatuses.